Olin just lõpetanud Nicholas Carri raamatu „Triiv madalikule. Mida internet meie ajuga teeb” lugemise, kui leidsin ühest blogipostitusest pildi haridusministeeriumi juures olevast prügikastist, mis oli täis äravisatud raamatuid. Te lugesite õigesti − need raamatud viskasid prügikasti haridusministeeriumi inimesed. Juhtus just see, mille eest Nicholas Carr oma raamatus meid hoiatab!

Carri raamatu kirjastaja on Äripäev. Raamatut soovitas eesti keelde tõlkida keeleteadlane Mati Hint. Tema selgitav kirjutis ilmus juba aastaid tagasi Õpetajate Lehes (28.10.2011) ning eelkõige peaksid seda raamatut lugema õpetajad.

Eks ole meiegi kuulnud arutlusi sellest, et kätte on jõudnud aeg, mil õpetajad ja õpilased peavad kõrvale heitma raamatu lineaarse maailma ning astuma maailma, kus suurim oskus on esilekerkiva mõtte tuvastamine pidevas liikumises. Või nagu kirjutas New Yorgi ülikooli digitaalse meedia uurija Clay Shirky: me ei peaks raiskama aega süvalugemise tagaleinamisele, sest see oli nagunii ülehinnatud. Nüüd, kui võrk on meile andnud küllusliku ligipääsu, võime need kulunud harjumused kõrvale heita. Ja paljud inimesed usuvadki, et veebis surfamine on parem asendus süva­lugemisele, mis nõuab rahulikku ja tähelepanelikku mõtlemist.

„Väites, et raamatud on arhailised ja väheväärtuslikud, pakuvad Federman ja Shirky intellektuaalset katet, mis võimaldab mõtlevatel inimestel mugavalt libiseda võrguelu iseloomustava püsiva hajameelsuse seisundisse,” kirjutab Nicholas Carr.

Tema arvates saab interneti olulisust ja mõju hinnata üksnes intellektuaalse ajaloo laiemas kontekstis. Võrku tuleks mõista kui uusimat tööriista inimmõistust kujundada aidanud tööriistade seas.

Interneti mõju ajutööle

Juba praegu on uudised hullemad, kui arvati. „Kümned psühholoogide, neurobioloogide, haridustehnoloogide ja veebidisainerite uuringud osutavad ühele ja samale järeldusele: võrku minnes siseneme keskkonda, mis soodustab pealiskaudset lugemist, kiirustavat ja hajutatud mõtlemist ning pinnapealset õppimist”.

Asi pole üksnes selles, et me kasutame võrku regulaarselt ja mitu tundi ühtejärge. Asi on selles, et võrk annab meile korduvaid, intensiivseid ja interaktiivseid sõltuvust tekitavaid stimulatsioone, mis tekitavad aju ühenduste ja funktsioonide kiireid muutusi. Võrk pakub ka positiivseid kinnitusi, mis soodustavad toimingute kordamist. Võrgu interaktiivsus annab uusi võimalusi eneseväljenduseks ja teistega ühenduses olemiseks.

„Lisaks muudab see meid laborirottideks, kes vajutavad pidevalt kangile, et saada tillukesi sotsiaalse või intellektuaalse toidu palukesi,” kirjutab Carr.

Aga veel, sotsiaalse läbikäimise võimsa tööriistana on meie sotsiaalne staatus alati mängus ja alati ohus. See kehtib kõigi, eriti aga noorte kohta. Teismelised saadavad ja võtavad sõnumeid vastu iga paari minuti tagant kogu ärkveloleku aja vältel. Psühhoterapeut Michael Hausauer osutab, et teismelisi valdab kohutav hirm mängust välja jääda. Kui nad ei saada sõnumeid, ähvardab neid oht muutuda nähtamatuks. Samas on nad ülimalt huvitatud sellest, mis toimub kaaslaste elus. Veebist tulvav uue info voog õhutab meie loomulikku kalduvust üle hinnata seda, mis meiega just praegu juhtub. Me ihkame uut, isegi kui teame, et uus on vajalikust sageli triviaalsemgi.

Paljud haridutehnoloogid oletasid, et multimeedia süvendab arusaamist ja soodustab õppimist. Arvati, et mida rohkem sisendeid, seda parem. Nüüd on uuringute tulemused näidanud, et see pole nii. Multimeedia nõutav tähelepanu jagamine kurnab kognitiivseid võimeid, vähendab õppimisvõimet ja nõrgendab arusaamist. Veebis nii tavalised multimeediatehnoloogiad pigem piiravad kui soodustavad info omandamist. Lori Bergen, Tom Grimes ja Deborah Potter kirjutasid 2007. aastal: „Näib, et multimeediaformaat ületas vaatajate tähelepanuvõime.”

Maggie Jackson selgitab oma multi­tasking‘ust rääkivas raamatus, et ajul võtab sihtmärkide muutmine, uue ülesande täitmiseks vajalike reeglite meeldetuletamine ning eelmise, alles elavalt meeles püsiva tegevuse kognitiivselt häiriva mõju väljalülitamine aega. Ja veel, võrgus mitme asjaga üheaegselt tegeldes harjutame aju pöörama tähelepanu rämpsule. Aju on väga plastiline ning võrgukasutuse harjumused kajastuvad sünapsite tegevuses ka siis, kui me võrgus ei ole.

„Me võime oletada, et skaneerimisele, ülelibisemisele ja multitasking’ule pühendatud närviahelad laienevad ja tugevnevad, sellal kui lugemiseks ja püsiva tähelepanuga süvenenud mõtlemiseks kasutatud ahelad nõrgenevad või kaovad,” kirjutab Carr.

2009. aastal avastasid Stanfordi ülikooli uurijad tõendeid, et see nihe võib olla juba kaugele arenenud. Intensiivsed multitasking’u harrastajad on tühja-tähja sõltlased, nende tähelepanu juhib kõrvale kõik. Michael Merzenichi arvates võivad selle tagajärjed olla intellektuaalsele elule surmavad.

Peamine lugemisviis

Esile on tõusmas ekraanipõhine lugemisviis, mida iseloomustavad sirvimine, silmade ülelaskmine, märksõnade otsimine, ühekordne läbilugemine ja mittelineaarne lugemine. Süvenenud ja kontsentreeritud lugemise aeg väheneb pidevalt. Tõsi, tekstist ülelibisemise oskus on sama oluline kui süvalugemise oskus. Murettekitav on aga, et ülelibisemine on muutunud peamiseks lugemisviisiks.

„Oleme jõudnud punkti, kus filosoofia üliõpilane ütleb südamerahus, et ei loe raamatuid, et ta isegi ei näe erilist põhjust neid lugeda,” kirjutab Carr.

Milleks näha vaeva, kui vajaminevad infokübemed võib sekundi murdosa jooksul kokku guugeldada? Meie seotus terviktekstiga muutub väiksemaks. Otsimootor juhib sageli tähelepanu kindlale tekstilõigule, paarile sõnale või lausele.

„Veebist otsides ei näe me metsa. Me ei näe isegi puid. Me näeme oksaraagusid ja lehti,” kirjutab Carr.

Side raamatu lugeja ja raamatu kirjutaja vahel on alati olnud intellektuaalse ja kunstilise risttolmlemise vahend. Kirjaniku sõnad inspireerivad uusi arusaamu, tekitavad uusi assotsiatsioone ja ettekujutusi. Ideed, mida kirjanikud suudavad väljendada ja lugejad tõlgendada, muutuvad üha keerukamaks ja peenemaks. Keel laieneb ja teadvus süveneb. Sõnad raamatus tugevdavad inimese võimet abstraktselt mõelda ning rikastavad nende isiklikku kogemust. Süvalugemisega kaasnev rahu muutub Stevensi sõnul osaks mõistusest.

Uusimad uuringud süvalugemise neuroloogilisest mõjust kinnitavad luuletaja sõnu.

Ühes Washingtoni ülikoolis läbi viidud uuringus kasutasid uurijad ajuskannereid, et teha kindlaks, mis toimub ilukirjandust lugevate inimeste peas. Nad avastasid, et lugejad simuleerivad vaimselt iga narratiivi käigus kogetud olukorda. Aktiveeruvad ajupiirkonnad peegeldasid sageli neid piirkondi, mis aktiveeruvad sarnaste toimingute läbiviimisega, ettekujutamise või jälgimisega tegelikus maailmas. Uuringu juhi Nicole Speeri sõnul ei ole süvalugemine mingil juhul passiivne tegevus. Lugeja saab raamatuks.

Uut intellektuaalset tehnikat kasutades ei lülitu me kohe ühelt vaimselt režiimilt teisele. „Põhjalikumad muutused toimuvad aeglaselt, mitme inimpõlve jooksul. Kuidas muutub meie mõtlemisviis? Me peaksime selle küsimuse esitama nii endale kui ka oma lastele,” kirjutab Nicholas Carr.