Mõnikord tundub, et ajad, mil laps sai kooli või lasteaia viljapuu-ja köögiviljaaias näpud mulda pista, eluks tarvilikke oskusi omandada ja omakasvatatud viljade söömisest rõõmu tunda, on jäädavalt möödas. Nii see siiski pole – Parksepa lasteaias Võrumaal on aed endiselt alles.

„Kui Parksepa lasteaed 1973. aastal valmis, rajati siia kohe ka aed, sel ajal oli nii kombeks,” räägib direktori asetäitja Maire Post, kes on siinses lasteaias töötanud 30 aastat. „Mingist ajast, kui tervisekaitsenõuded ei lubanud enam lasteaias mahla ega moosi teha, hakkasid aiad tasapisi kaduma. Praegu ei meenugi mulle ühtki teist aiaga lasteaeda peale meie oma.”

„Meie lasteaias on järelikult olnud head aia hoidjad,” usub direktor Pille Sõrmus. 2003. aastast, kui Parksepa lasteaias tõsteti taas ausse Eesti tuntud koolimehe Johannes Käisi üldõpetuse põhimõtted, hakati oma aia olemasolu juba teadlikult väärtustama. Direktori sõnul on aia säilimisele palju kaasa aidanud see, et lasteaias on aastaid olnud aedniku ametikoht. „Tänu Võru valla toetusele on meil täiskohaga aednik tööl. Leidsime tragi inimese, kellel on aiatöö peale kätt ja silma. Kuna aed ja õueala on suur, on hea, kui keegi selle eest pidevalt hoolitseb ja vastutab. Ka sel ajal, kui oleme suvepuhkusel, hoiab aednik aial silma peal – rohib, kastab, niidab muru. Õnneks on ka õpetajad lasteaias sellised, kellele meeldib aias toimetada, lastest rääkimata.”

Oma aia õunad, tomatid, kurgid …

Aias on reas neli õunapuud. „Neist suurim on talvenauding, mille õunad on kõige maitsvamad jõulude ajal. Seal tagapool on antoonovka, vana hea sort, mahlakas ja hapu, ja need siin martsipan ja tellissaar,” tutvustab Maire Post. Kuna eelmisel aastal oli hea saak ja õunad säilivad keldris hästi, said lapse oma aia õunu süüa veebruari lõpuni.” Õpetaja Iiri Hollo lisab, et on oma rühma lastega mõnikord ka õunamoosi keetnud, parasjagu nii palju, et saaks paar nädalat pudru peale panna ja moosiga pannkooke süüa.

Punase sõstra põõsaid on aias palju ja kõik on marju täis. Õpetajad käivad lastega neid otse põõsa küljest maitsmas ja nopivad kaussi rühmas söömiseks, aga suurem osa sõstardest läheb ikka mahlaks. Augustis oli paar purki eelmisel sügisel tehtud mahla veel alles.

Ka kurgid ja tomatid on lasteaiaperel omast käest võtta ja kasvuhoones on näha, et jahedast kevadest hoolimata tuleb tänavu hea saak. „Sügisel meil ühtki teist salatit menüüs ei olegi kui kurgi- ja tomatisalat,” naerab Pille Sõrmus.

Suurima rõõmuga söövad lapsed rohelist sibulat. Värskeid sibulapealseid ja tilli käiakse koos õpetajaga lõunasöögi kõrvale otse peenralt lõikamas. „Sibul kasvab siinses mullas hästi, mugulad lähevad ilusaks suureks ja neid jagub enamasti jõuludeni. Sibulapealseid oleme sügavkülma pannud,” seletab Iiri Hollo.

Sibul ja herned on laste lemmikud

Aiamaal on pikad peenrad, kus sibulale lisaks kasvab porgand, kaalikas, peet, porrulauk, petersell, mädarõigas, piparmünt. Kompostihunnikusse on istutatud kõrvitsad, selle kõrvale taimekasti suvikõrvitsad, eemal kõrgub rabarberipuhmas. „Suvikõrvitsatest teeb kokk maitsvat püreesuppi, küpsetab neid ahjus või paneb piruka sisse täidiseks. Kevadeti aga sööme tihti rabarberikooki,” jutustab Maire Post. „Kuigi kõigile lastele maitsevad väga herned, sel kevadel neid maha ei pandud. Sel kevadel osalesime Räpina aianduskooli herneprojektis ja sõime herned ära juba enne suvepuhkust. Eelmisel aastal külvasime hernest ja uba hästi palju, aga liiga vara, sest need said valmis juba siis, kui kõik olid alles puhkusel. Kui lapsed augustis lasteaeda tulid, olid herned kaunades juba kollased. Need sobisid küll ühepajatoidu sisse, kuid toorelt lapsed neid nautida ei saanudki.”

Peenramaal kasvatatav on aastati erinev ja sõltub sellest, kuidas õpetajad ja aednik omavahel kokku lepivad. „Mõni aasta tagasi näiteks oli hästi palju maitsetaimi. Meil oli kokk, kes armastas neid toitudesse panna ja seisis hea selle eest, et mitu peenart oleks maitsetaimede all. Ühel aastal aga tahtsime maale puhkust anda ja panime kõik peenrad kartuli alla,” räägib Pille Sõrmus. Erinevalt on igal aastal korraldatud ka peenarde jagamine. Kord on igal rühmal oma peenar, kuhu lapsed seemneid maha panevad, teinekord tehakse peenrad ühised, lihtsalt lepitakse kokku, mida keegi külvab.

Kuidas seemnest kasvab taim?

Parksepa lasteaias käib sel aastal 56 last. Rühmades on nad vanuse järgi – nooremad Vaatlejate, keskmised Uurijate ja vanemad Avastajate rühmas.

Pille Sõrmus peab väga oluliseks, et lapsed oleksid päris eluga kursis. „Olin ehmunud, kui kuueaastane tüdruk ühel päeval söögilauas küsis, kust piima saab. Vend vastas talle, et lehm annab. Jah, ma tean, aga kust poepiim tuleb, päris tüdruk edasi.” Direktori sõnul kipub isegi maalastel kontakt loodusega kaduma. „Suur osa aleviku lastest elab korterites, maakodusid enam palju ei ole ning mõnest külaskäigust ümberkaudsetesse taludesse jääb väheks. Oma aia kõige suurem väärtus ongi selles, et lapsed näevad, kuidas seemnest taim kasvab, ja õpivad taimede eest hoolitsedes looduse ringkäiku tundma.”

Lasteaias on väikesed rehad, labidad, istutuskühvlid, ämbrid, kastekannud, kusjuures mitte plastmassist, millega on võimalik tegevust üksnes matkida, vaid sellised, mis peavad vastu ja millega saab päriselt tööd teha. Lapsed aitavad aias teha kõike – kaevata, riisuda, seemneid külvata, kasta ja rohida. Nad teavad sedagi, kuhu umbrohi viia ja kuidas sellest lõpuks kompost saab. Õpetaja Iiri on korraldanud lasteaias ka prügi matused. Matnud mulla sisse soki, banaanikoored, Pampersi mähkme ning aasta pärast kaevanud üles, et lapsed näeksid, mis mullas laguneb, mis mitte, ja selgitanud, mida mingil juhul ei tohi loodusesse visata.

Iiri Hollo oskab kogemuse põhjal öelda, et huvi aias tegutseda ei sõltu soost ega vanusest. „Igas rühmas on lapsi, nii tüdrukuid kui ka poisse, kellel on asja vastu suurem huvi, ja neid, kellele meeldib pigem kõrvalt vaadata ja teadmiseks võtta. Juba sõimeealiste seas on lapsi, kes on innu ja õhinaga asja juures, neid on vaja lihtsalt rohkem suunata ja juhendada. Aiatöid tehakse lasteaias alati õpetaja eestvedamisel ning pigem väikeses kui suures grupis. Kõige tähtsam on see, millist eeskuju õpetaja ise annab. Õpetaja näitab ette, kuidas tuleb teha, aga laps õpib ikka ise tehes ja vahetevahel ka eksides.”

Päevad mööduvad õues tegutsedes

Igal rühmal Parksepa lasteaias on ka oma taimekast. Aiamaale ju iga päev tegutsema ei minda, aga seal saavad lapsed toimetada kas või iga päev. Kevadel täidavad kasti mullaga, külvavad seemned maha, patsutavad kinni, näevad taimede tärkamist, kastavad, rohivad, korjavad sügisel saaki ning lõpuks veavad vana mulla ära. Uuel aastal kordub kõik algusest peale. Õpetajad saavad siduda kõiki neid tegevusi õppekavaga. Õpetada loendamist, mõõtmist, liitmist, lahutamist, lugemist, kirjutamist, värve, kujundeid ja palju muud. Rääkimata tervest hulgast mängudest, mis nende teemadega seostub.”

Kuna lasteaed asub keset loodust, veedavad lapsed suure osa päevast õues. Vähemalt kord nädalas käiakse Parksepa järve ääres mängimas, liivale kirjutamas ja joonistamas, kividest ladumas ja meisterdamas. Sealsamas järve ääres asub ka lasteaia 13 vaatluspunktiga looduse õpperada, mille väike tõetruu makett püstitati viis aastat tagasi ka lasteaia õuele. Tore on koos õpetajaga käia lähedalasuvas metsatukas marju või seeni otsimas ning pärast seda proovida järele, kuidas maitseb kevadel korjatud nurmenuku, pärnaõie või vaarikavarretee.

Pille Sõrmus ütleb, et enamasti on lasteaia külalised küsinud kaht asja. „Üks on see, kuidas me oleme suutnud alles hoida oma aia. Ja teine – nähes kõrvalt seda, mida õpetajad siin lastega teevad –, millal siis õppetegevus toimub. Oleme vastanud, et kõik see kokku ongi õppetegevus. Meie jaoks on see nii tavaline, et teistmoodi me ei oskakski.”