Gümnaasiumiastmesse vastuvõttu piiratakse paljudes Eesti koolides. See toimub seniste õpitulemuste ja võimete personaalse hindamise alusel. Juurdepääsupiirangu üleüldine ja formaalne kehtestamine vajab sisulist põhjendamist ja selleks ei saa olla ainuüksi väga hea õpikeskkonnaga kutseharidussüsteemile piisava hulga õppijate kindlustamine. Hariduse roll ja funktsioon ühiskonnas on palju laiem kui ainult tööeluks ettevalmistamine.

Põhikooli keskmise lõpuhinde (näiteks 3,75) kasutamine juurdepääsu piiranguna tasalülitab need õpilased, kes on keskmisest  võimekamad üksikutes eri valdkondades (reaalained, kunst ja muusika, keeled jne). Eriti muutub see tõkkeks poiste ja veidi hilisema arenguga noorte jaoks.

Eri koolides ei ole sama hindega märgitavate teadmiste ja oskuste taga alati võrdne ja võrreldav sisu. Riigieksamite puhul oleme ühiskondlikus diskussioonis jõudnud sinnamaale, et tulemuste (punktide, hinnete) alusel koolide võrdlemist ei peeta asjakohaseks. Välja pakutud tõkend peab põhikooli keskmist lõpuhinnet justkui võrreldavamaks. Samuti ei tohiks me võimendada kutsekooli kuvandit kui paratamatut valikut nõrgematele. Kutse omandamine on paljude noorte teadlik karjäärirada, osa neist jätkab suurepäraste tulemustega edasiõppimist ka ülikoolides.

Riiklik hariduspoliitika peab tagama, et ühegi edasiõppimisvõimelise noore haridustee ei katkeks formaalse piirangu, majandusliku olukorra või kooli tegemata töö tõttu. See, kas jätkata oma haridusteed kutsekoolis või gümnaasiumis ja hiljem kõrgkoolis, peab olema iga noore teadlik ja kaalutud valik, mitte riiklikult seatud lävendist tulenev paratamatu ja pealesurutud otsus.