Küsimust, kas pärast meid (Eestit) võiks maailmakaardile veel mõni uus riik tekkida, on Eestis mälutud kaua ja põhjalikult. Kahjuks pole meil süsteemi, mis kindlustaks neil teemadel avaliku arvamuse pideva ja võrreldava mõõtmise, kuid oletada võib, et kodanikkonna süda on endiselt sama koha peal, kus 25 aastat tagasi, ja sealt ei ole empaatia ehk võime tajuda ja mõista ka kaugemate maanurkade elanike püüdlusi kuskile kadunud. Seega võiks arvata, et avalik arvamus toetab Euroopas veel omariikluseta rahvaste tungi iseseisvuse poole, olgu Šotimaal, Kataloonias või Flandrias.

Hoolimata küsitluste puudumisest, panid viimased sündmused Kataloonias ja pisut enne seda Kurdistanis ometigi ka meie ette peegli, millest vastu vaatav pilt on kõnekas, kuid kurvavõitu. Peeglist vaatavad vastu aina suuremad käärid rumalaks peetava rahva ja tema targa, informeeritud, kaalutleva ja riigimeheliku ametivõimu vahel. Nii suured, et ei pääse mööda küsimusest, miks küll meie kaugele nägevaid juhte ja valitsejaid on karistatud selle nüri ja mõistmatu rahvatõuga.

Suurriiklikud ambitsioonid

Valitsuse (hõlmab nii poliitikuid kui ka ametnikkonda) minapildis kinnistub üha enam kujutlus Eestist kui suurvõimust. Ikkagi eesistuja oma suurejoonelise e-agendaga, kehtiva maailmakorra tugitala ja muutumise eestvedaja!

Ja nagu teada, väikestel on väärtused, suurtel huvid. Eesti riigil on need viimased, sest meie istume laudade taga ja kõneleme teiste suurtega nagu võrdsed võrdsetega. Selline tunne võis erilise lisavõimenduse saada möödunud nädalal, kui Euroopa Liidu riikide juhid Tallinnas kõigi seisusekohaste auavalduste saatel Tallinnas ühel konverentsil tukkumas käisid.

Suhtumine Katalooniasse ja Hispaaniasse kinnitab ühemõtteliselt, et Eesti välispoliitika juhindub mingitest ainult poliitikakujunduse siseringile teadaolevatest huvidest, mitte aga väärtustest, millele on ju algusest saadik rajatud ka meie oma iseseisvus. Ausam oleks siiski öelda, et isegi plaanipäraselt realiseeritavaid huvisid ei ole, on vaid hirmust ja teadmatusest tulenev otsustusvõimetus, soovimatus väljuda mugavustsoonist ja seista kartmatult oma väärtuste eest.

Kohalike elanike seisukohtade ignoreerimisel ollakse muidugi vaprad, sest mida need ikka maksavad võrreldes sisendusjõulise sosinaga mõne suvalise liitlasriigi saatkonnatöötaja suust.

Suurriiklikud ambitsioonid aga panevad Eesti välispoliitika mõnelgi juhul korralikku kahvlisse. Näiteks tahab Eesti kangesti saada ÜRO julgeolekunõukogu roteeruvaks liikmeks. Selleks ei piisa USA ja Lääne-Euroopa häältest, vaja on toetust Aafrikast ja Aasiast, mille hankimise nimel töö käib. Oleks aga naiivne arvata, et ühelgi islamimaal, sõltumata nende omavahelistest suhetest, ei meenuks ses kontekstis Eesti arusaamatu ja aastatepikkune vintske keeldumine Palestiina iseseisvuse tunnustamisest. Väide, et Palestiina tunnustamine võtaks meilt näiteks NATO kaitsva tiiva, ei pea paika, sest kas see tiib on kadunud Poola, Tšehhi, Slovakkia või Rumeenia kohalt? Kas Islandile või Rootsile on USA kehtestanud majandusblokaadi? Mitte sinnapoolegi.

Iseseisvus- ja impeeriumimeelsed

Ometigi läksid Kataloonia küsimuses poliitikategijate seas kuskilt liikvele kuulujutud, nagu lahkuksid Hispaania hävituslennukid Ämarist päevapealt, kui Eesti ametivõimud Kataloonia asjus valel viisil kas või piiksataksid. Kes seda valet levitas? Kindlasti mitte kohalik Facebook ega ka anonüümsed netikommentaatorid, vaid ikka pühendunud asjatundjad.

Sellest hädavalest hoopis hullemana aga ilmnes esmaspäeva hommikul, et soovi korral suudab välisministeerium endale kindlustada meelepäraste seisukohtadega juhtkirja riigi suurimas päevalehes. Eesti ajakirjandus tervikuna õnneks riiklikule kärbsepaberile ei kleepunud, väikese hoobi ajakirjanduse usaldusväärsus siiski sai, riigivõim aga julgustava kinnituse selle kohta, et tasub jätkata pingutusi üksikute ajakirjanike ning tervete toimetuste tihedamaks „lõimimiseks” poliitilise klassi väärtusmaailma riigiasjade ajamisel ja kajastamisel.

Oma näpuotsatäie soola võimu võõrandumisprotsessi lisas ka president, kelle mõte süü ja vastutuse ühtlase jagunemise kohta Madridi ja Barcelona vahel võib tõlgendajate käes paratamatult viia paralleelini näiteks perevägivallaga, mille puhul naisepeksu advokaatide levinud seisukoha järgi ohvrid on ikka ise ka süüdi „pingete eskaleerimises”.

Võimalik, et Eesti välispoliitika gurud ei ole oma tegevuse lõppeesmärki endale isegi selgelt sõnastanud, aga senise käitumise põhjal saab järeldus olla ainult üks: vastuolulises rahvusvahelises õiguses eelis­tab Eesti alati enesemääramisõigusele seniste piiride puutumatust ja uute riikide potentsiaalse tekke puhul „teisemääramisõigust”, mis tähendab ambitsiooni istuda koos teiste suurtega laua taga, kus otsustatakse, kellel, millal ja mis tingimustel on õigus omariiklusele ja kellel mitte, kes on piisavalt arenenud ja kes mitte.

Kui palju on Eesti poliitikkonnas üldse veel järel põlvkonnatagust väärtuspõhist meelekindlust, saab lähiajal selgeks, kui riigikogus tuleb arutusele 27 riigikogu liikme algatatud avaldus „Iraagi Kurdistani iseseisvusreferendumi puhul”. See, iseenesest võimalikest sõnastustest leebeimas vormis avaldus sunnib kõiki rahvaesindajaid valikut tegema, unustamata, et igal valikul on tagajärg ja mõju järgmistele otsustele.

Oleks meeldiv, kui riigikogu tegevust jälgiv valijaskond ei peaks rahvaesindajaid jälle hakkama jagama iseseisvusmeelseks ja impeeriumimeelseks leeriks, nagu 26 aastat tagasi ülemnõukogu puhul. Veelgi meeldivam aga oleks, kui Jon Baldvin Hannibalsson ei peaks kunagi saatma Tallinna linnavalitsusele kirja taotlusega muuta välisministeeriumi ees asuva Islandi väljaku nimi Hispaania ühtsuse platsiks koos asjakohase monumendiga toreadoorile ja härjale.