Pilt kõneleb. Aga millest?

Seminaril „Laps kirjanduses” käsitleti sel aastal lastekirjanduse ja ajaloo suhteid. Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse teadur Elle-Mari Talivee selgitas, millised olid ajaloo ja raamatu seosed ning kuidas lasteraamatu illustratsioon raamatuveerge täiendab.

Kas kõik on sündides võrdsed?

Leelo Tungla „Maimetsa laste lood” oli oma aja kohta haruldaselt ühiskonnakriitiline. Muuhulgas jutustab Leelo Tungal seal loo väikesest Tiinast. Tiina ema oli lüpsja ja armastas napsu võtta.

Esimese klassi aktuse päeval ei ole ema üldse koju tulnud, vaid kuskile peo peale jäänud ja nii on Tiina end oma arusaamise järgi riidesse pannud ja juuksed vabalt lehvima jätnud. Lugejale ei valmista Tiina äratundmine illustratsioonil ilmselt raskusi. Küllap märkab lugeja pildil ka tekkima hakanud sotsiaalseid hoiakuid, mida kunstnik Asta Vender on suutnud suurepäraselt tabada.

Kartmatu Pipi sündis seepärast, et Lindgreni tütar kartis kõike

Sõja ajal töötas Astrid Lind­gren salajases posti­tsensuuri büroos – nii sõdurite kui ka eraisikute kirjad aurutati lahti, loeti läbi, otsiti üles kohanimed ja muud sõjalise kaitsega seotud andmed, mis tõmmati maha. Võis olla päris suur koorem olla hästi kursis asjadega, millest üks tavaline Rootsi kodune naine undki näha ei osanud.

Lindgreni väiksel tütrel Karinil on samal ajal hirmuhood. Nii sünnibki Pipi Pikksukk, kes midagi ei karda ja kelle jaoks ületamatuid muresid ei ole. Kartmatus paistab välja juba Pipi välimusest.

Rahusaar keset sõjakoledust

Muumitrolli oli Tove Jansson valmis joonistanud ammu enne Teist maailmasõda. Oma turvalise rahumaailma said Muumitrollid aga alles 1939. aastal, mil Janssonit vaevas sõjamasendus ja töö tegemine tundus mõttetu. Tal tekkis äkiline tahtmine kirjutada midagi, mis algaks sõnadega „Elas kord …”.

Printsidest ja printsessidest ta aga kirjutada ei tahtnud, nii sündis hoopis turvaline rahumaailm Muumiorg. Järgmine raamat, „Sabatäht”, peegeldab pommirünnakuid Helsingile, aga ka 1945. aasta tuumarünnakut Hiroshimale ja Nagasakile. Lapsed olid ära teeninud õnneliku lõpu – hirmus öö läheb mööda, maailm on alles, pere ja sõbrad samuti, ning isegi kõik noodid on Nuuskmõmmiku suupilli tagasi tulnud.

1950. aastate õnnelik Nõukogude lapsepõlv

Samasuguse turvalisusega ei hellitanud lapsi alati Nõukogude Liit. Illustratsioon käis enamasti ühte jalga raamatus kujutatu tonaalsusega: näiteks sõda, pime, enda peitmine, kurjad inimesed, neile vastuhakk – värvigamma tume, roheline, õudne, realistlik.

Asta Vender, ligi 250 raamatu ja jutu illustraator, on meenutanud, kuidas 1950-ndatel pidid pildid olema realistlikud: „Isegi kompvekipaberil pidid kõik käe sõrmed olema välja joonistatud, muidu Glavlit ei lasknud läbi.”