Tartu linnaraamatukogus on avatud näitus kooliväljaannetest läbi aja. Näituse koostajail õnnestus Tartu koolidest ja erakogujailt kokku saada sadakond nimetust almanahhe, ajakirju ja ajalehti eelmise sajandi algusest tänapäevani.

Kõige vanema väljaande, 1911. aastal ilmunud „Kasu-mets. Kooliõpilaste wabad mõttemõlgutused” leidsid raamatukogutöötajad alles näituse avamispäeval ja nii sai see unikaalne trükis koha väljapanekus. Vitriinides on trükitud, eri viisil paljundatud ja ka käsikirjalised klassi- ja kooliväljaanded, mille loojaiks õpilased ja kirjandusringid. Ka illustraatorid olid enamasti õpilased.

Näitusele andis oma kogust mitmeid trükiseid kirjandusloolane ja ajakirja Akadeemia toimetaja Mart Orav, kes osutas väljapanekus mitmetele haruldustele – käsikirjalistele väljaannetele. Näiteks Tartu õpetajate seminari sõjaaegsed albumid, kust võib leida nii teatrikunstnik Meeri Säre kui ka Endel Lippmaa kaastöid. Või siis Eduard Tasa illustreeritud „Kuma” ja Treffneri gümnaasiumi füüsika-matemaatikaringi väljaanne „Archi­medes”.

Unikaalne on ka 1946. aastal ilmunud „Paharett” nr 25, Tartu 1. keskkooli 7. klassi häälekandja. Uue võimu tulekuga oli almanahhide väljaandmine nimelt keelatud. Uuesti hakkasid need ilmuma 1950. aastate lõpust, näiteks Tartu 2. keskkooli „Kutsuv rada”, 8. keskkooli „Tipa-Tapa”, 1. keskkooli „Sulesepad”.

Filosoofiaprofessor Ülo Matjus oli seotud „Tipa-Tapa” väljaandmisega aastail 1958–1959. Suureks innustajaks ja loomingu kogujaks-koondajaks oli legendaarne kirjandusõpetaja Vello Saage.

„Me tahtsime kirjutada, see oli vabaduse tunne,” meenutab Ülo Matjus. Muide, Mati Unt, kes just 8. keskkoolist sai kirjanikuna tuule tiibadesse, oli algul almanahhide illustreerijaks.

„Näitusel on väljavõtteid tuntud inimeste kooliaegsetest töödest, nagu Mihkel Mutt, Jaan Kaplinski, Olev Remsujev, Aleksander Müller, Katre Ligi,” osutab Mart Orav. „Siit leiab ka ideoloogiliselt pingestatud kaastöid inimestelt, kes seda praegu võib-olla meenutada ei tahaks.”

Näitusele on koondatud Tartus ilmunud või ilmuvad almanahhid, kuid neid on andnud välja ka teised Eestimaa koolid. Praegusajal on almanahhidele ja ajakirjadele lisandunud kooliajalehed, paljud neist internetis.

„Asi käib päris tublilt edasi, aga pole süstemaatilist kogu,” kahetseb Mart Orav. Tiraažid on väikesed ja nii ei jõua üllitised ka sundeksemplaridena suurtesse raamatukogudesse. Aga koolidel võiks olla huvi säilitada väljaanded ajaloo tarbeks.

„Õpilased võiksid teha sel teemal uuri­mistöid,” soovitab Mart Orav. Vaja on muidugi asjatundlikke juhendajaid, sest koolid on nimesid vahetanud, liitunud, kadunud ja õpilastel üksi on raske jälgi ajada. See on keeruline teema, aga oleks väga tänuväärne.

Näituse avamise päeval tunnustati ka praeguste Tartu kooliõpilaste omaloomingut, kes osalesid võistlusel „Tartu on…”.

Näituse „Nooruse helinad: Tartu kooliväljaanded läbi aja” koostasid Halliki Jürma, Katrin Raid, Ülo Treikelder.