Valimistulemuste valguses leidsin end taas kord vana dilemma ees: kas parem on olla suur tegija väikeses lombis või tühine tegija suures ilmas? Ühelt poolt räägitakse palju sellest, et maailm on meie ees valla, teisalt näeme palju avamerel eksinuid, kes ei leia kuidagi oma kohta. Kui nüüd kohalike valimiste juurde tagasi tulla, siis märkasin, et jälle üks endine kolleeg pääses volikokku.

Söandan tema kohta öelda „kohalik aktivist”, kes panustab jõudumööda kohalikku kultuuri- ja majandusellu, eputab sotsiaalmeedias ja pälvib sealjuures nii kohalike kui ka külaliste tähelepanu ning, mis kõige tähtsam, tunneb end kõige selle juures nagu kala vees.

Kriitiliselt ja üleolevalt võiks nüüd öelda, et las eputab ja möllab seal oma konnatiigis, las küpsetab kooki, punub korvi, õõtsub külakiigel ja tantsib memmedega labajalavalssi – see on talle paras koht. Kui aga mõtlen endale, kes ma olen sünnist saati tallinlane: milline võimalus on mul pealinna volikokku pääseda ja mis ma selleks tegema peaksin? Kelle ja millise pilli järgi peaksin Tallinna volikokku pääsemise nimel tantsima? Kardan, et mitte kandle ja parmupilli järgi. Kõigele sellele mõeldes vaatan järjest suurema igatsusega Tallinnast eemale, kus igal indiviidil on kohalikus elus märksa suurem kaal kui pealinna elanikul, kes võib küll igatseda oma kodukandi heaks midagi ära teha ja kohaliku elu edendamisel kaasa rääkida, aga kelle ühiskondlikud kavatsused enamasti omaenda pähe ja reliseerimata jäävadki. Lühidalt öeldes on erinevus selline: kas meeskonnas, aga ikkagi mängija, või siis pelgalt pealtvaataja?

Hiljuti oli meie lehes juttu noorest naisest, kes läks kahe aasta eest Jõgevamaa metsade vahel asuvasse kooli õpetajaks ja on nüüdseks selle kooli juhiks tõusnud. Elust on mul tuua mitmeid näiteid, kus tööd ja ühiskondlikke rolle jagub maakohta või väikesesse linna asunud noorele spetsialistile kuhjaga, kusjuures Tallinna kontekstis on olnud tegemist pigem tagasihoidlike inimestega. Sarnane on lugu kirjanike ja teiste loomeinimestega, kellel on väikeses kohas märksa kergem parnassile pääseda kui nn kultuurikeskuses.

Jällegi võib vastukaaluks nähvata, et mis maksab provintsitegelase tuntus ja tunnustus. Suuremas linnas, ammugi siis välismaal, on isegi „väikese mutri” sissetulek suurem ja elukeskkond suurejoonelisem kui kolkaküla staaril. Siinkohal jääb muidugi igaühe enda otsustada, milline tegija ta eelistab olla. Arvan, et eneserealiseerimine ja tegevusvabadus maksavad ka midagi. Neile, kes eelistavad niisama kiibitsemise asemel ise otsustada, teha ja vastutada, on maale kolimine päris kaalukas argument.