Erasmus+ programmist on kuulnud ilmselt iga haridusega vähegi kursis olev inimene. Teatakse, et selle Euroopa Komisjoni programmi kaudu on võimalik minna mõneks ajaks välismaale õppima või end erialaselt täiendama. Vähem teatakse rahvusvahelistest noorteprojektidest, mida Erasmus+ üks osa – Euroopa Noored – rahastab. Augusti lõpus ja septembri alguses leidiski Virumaal aset üks seesugune kümme päeva kestnud projekt, mis kandis nime „I Will Remain” („Mina jään”) ning mille korraldas MTÜ Maidla Noored.

Õigus jääda igas olukorras iseendaks

Igal noortevahetusel on oma teema, millel noored arutlevad, kogemusi vahetavad ja üksteiselt õpivad, kasutades selleks mitmesuguseid formaalhariduse meetodeid, nagu näiteks maailmakohvik, kaasavad töötoad, mängud, mälumängud jne. Projekt „I Will Remain” keskendus diskrimineerimisele ja tolerantsusele, samuti oli eesmärk rõhutada, et igaühel on igas olukorras õigus jääda iseendaks. Teema valisid projekti korraldajad noorte huvist lähtuvalt. Ühiselt otsiti vastuseid küsimustele, kuidas on ühiskonda mõjutanud põgenikekriis; mis põhjusel on end diskrimineerituna tundnud meist mõni tuhat kilomeetrit eemal elavad noored; milliseid abinõusid on neis riikides kasutusele võetud, et selliseid probleeme vähendada ja ennetada. Kokku oli tulnud ligi kolmkümmend 15–20-aastast noort Hispaaniast, Portugalist, Itaaliast ja Eestist.

Mida valusam on teema ja mida vastakamaid tundeid see tekitab, seda keerulisem on sellest rääkida. Noortevahetus ei tähenda päris kindlasti üksnes lõbusalt koos veedetud aega, vaid eelkõige intensiivset õppeprotsessi, kus teistega suheldes ja probleemide üle arutledes õpitakse ka iseennast paremini tundma. Ida-Virumaalt pärit noortena teame omast käest, millistes olukordades oleme end diskrimineerituna tundnud ja millal on meil keeruline tolerantseks jääda. Sarnaste kogemuste kohta tahtsime küsida ka Itaalia, Portugali ja Hispaania noortelt. Enne kokkusaamist tundsime ootusärevuse kõrval ka veidi muret, milliseks meie arutelud nende kümne päeva jooksul kujunevad ning kas osalejad on valmis oma isiklikke lugusid jagama. Juba esimesel päeval oli näha, et kokkutulnud noored klapivad omavahel hästi.

Ebavõrdse kohtlemisega ei saa harjuda

Iga riiki esindas viieliikmeline meeskond ja grupijuht, kokku kuus inimest. Koduseks ülesandeks oli valmistada ette video, kus noored tutvustavad nende pilgu läbi kõige põletavamaid diskrimineerimisega seotud probleeme oma riigis ja toovad nii halbu kui ka häid näiteid.

Hispaania noored näiteks olid küsinud inimestelt tänaval, mis põhjusel keegi on end diskrimineerituna tundnud. Vastustes toodi välja põhjuseid seinast seina, alates soost kuni religioossete tõekspidamisteni.

Portugali noored pidasid suurimaks murekohaks diskrimineerimist nahavärvi järgi ning rääkisid, mida eri organisatsioonid riigis selle vastu võitlemiseks on ette võtnud. Üks programmis osaleja oli tumedanahalisena ka ise korduvalt solvangute ja salvavate kommentaaridega kokku puutunud, ehkki ta on Portugalis sündinud ja tema vanemad on portugallased. „Ühel hetkel harjud sellise suhtumisega, aga see ongi ilmselt kõige hullem,” arvas ta ise.

Itaalia meeskonda kuulus ratastoolis kohale tulnud 15-aastane neiu, kes oli üle elanud mootorrattaõnnetuse ning pidi veel mõneks kuuks ratastooli jääma. Ta kinnitas, et juhtunu on tema suhtumist erivajadusega inimestesse kardinaalselt muutnud. Varem ei osanud ta märgata, kui keeruline ja mõnikord isegi võimatu on ratastooliga liikudes kasutada ühistransporti, tulla toime kaupluses ning isegi tänaval. Sellest veelgi raskem on tema sõnul taluda võõraste inimeste kõrvalpilke ja kommentaare. Arutledes liikumispuudega inimeste piiratud liikumisvõimaluste ja nende vähese märkamise üle, tõid noored valusate kogemuste jagamise kõrval ka häid näiteid. Muu hulgas inspireeris välismaa noori Eestis korraldatav festival „Puude taga on inimene”.

Tähtis teema on küberkiusamine

Hispaania grupis oli üks 19-aastane homoseksuaalne noormees, kes ausalt ja avameelselt oma lugu jagas. Ta tõdes, et vanavanemad ei tea tema seksuaalsest suundumusest praeguseni ning sõbrad lõpetasid temaga suhtlemise pärast selle ilmsiks tulekut. See, kuidas noormees kõneles isiklikest valikutest, valusatest õppetundidest, suhetest pere ja sõpradega, läbisaamisest endaga ning kõige tipuks küberkiusamisest, mida tal on tulnud kogeda, puudutas ja pani meid kõiki mõtlema. Tema loost inspireerituna tekkis Eesti noortel soov kirjutada järgmine noortevahetuse projekt just küberkiusamise teemal.

Projektis osalenud Eesti noored olid kõik pärit Ida-Virumaalt. Jagasime teistega valusaid, ebameeldivaid ning kohati isegi kurbnaljakaid lugusid sellest, kuidas meisse suhtutakse sageli ettevaatuse ja eelarvamusega ainuüksi seepärast, et oleme pärit Eesti idapoolsest piirkonnast. Palju on niisuguse kuvandi tekkimisele kaasa aidanud meedia, hoolimata sellest, et toredaid inimesi, häid koole ja huvitavat tegevust on siinkandis sama palju kui mujalgi.

Kuigi oleme eestlased, pöördutakse meie poole tihti vene keeles, kuna arvatakse, et vene keel on ainus, mida oskame. Meie mujal elavad sõbrad on küsinud koguni, kes me tõesti julgeme Ida-Virumaal arsti juures käia, oma kodulinnas või -külas õhtul pimedas jalutada ning kas me suhtleme seal elavate vene noortega. Jah, me suhtleme vene noortega ja oleme arutanud nendega ka haridusprobleeme. Teame, et gümnaasiumis toimuv üleminek eestikeelsele õppele pole nende jaoks kerge, eriti alguses. Aga see on oluline, ja mida aeg edasi, seda rohkem mõistavad ja väärtustavad seda ka vene noored ise.

Lisaks kümne päeva jooksul toimunud sisukatele aruteludele ja kõigi nelja riigi kultuuri tutvustavatele üritustele korraldasid kokkutulnud noored projekti lõpuks avatud õhtu ka kogukonnale ning tutvustasid projektist saadud kogemust.

Projekti „I Will Remain” toetasid programm Erasmus+, Vigala Piimatööstus OÜ, Vendi talu, Veski Mati, Food Studio, DAVA Foods Estonia, Pihlaka Kondiiter, Rakvere Bowling. Projekti eestvedajad olid MTÜ Maidla Noored esindajad Angela Tikoft, Merilin Innos ja Gerri Alamets.

KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas noored projekti läbiviimisega hakkama said?

Gerri Alamets, MTÜ Maidla Noored juhatuse liige:

Oleme noortevahetuse projekte teinud aastate jooksul palju. Seekordne projekt oli kõigist teistest erinev just teema poolest. Minu arvates valisid noored väga raske teema, nii et alguses tekkis mul isegi väike kahtlus, kuidas nad sellega hakkama saavad. Ehkki olen kogu aeg kõrval ja vajadusel neile toeks, on minu põhimõte, et ma ei tee nende eest midagi ära, vaid nad peavad ise hakkama saama. Ainult nii omandavad nad eluks vajalikke kogemusi ja oskusi.

Projektis osalejad elasid kümme päeva metsa sees Mõedaku spordibaasis, kus on ööbimise ja omaette olemise võimalus ja mis sobib sellise ettevõtmise läbiviimiseks ideaalselt.

Kohapeal olles nägin, kuidas diskrimineerimise, tolerantsuse ja pagulastega seotud teemad noori kõnetasid. Päevakava kellaajad olid täpselt paika pandud, aga sageli läksid arutelud nii huvitavaks, et kiputi etteantud ajast üle minema. Noored tahtsid palju rääkida ja arutada, isiklikke ja kogukonna­kogemusi jagada, muljeid vahetada. Minu jaoks oli üllatus, et need teemad neile sedavõrd korda läksid.

Päevad olid tihedad ja mitmekesised: töötati koos kogu rühmaga, väiksemates ja suuremates gruppides, individuaalselt, toimusid töötoad. Kasutati mitmesuguseid meetodeid, alustades orienteerumisülesannetest ja lõpetades näitemängude lavastamisega. Omavahel suheldi inglise keeles. Nende projektide suur pluss on seegi, et paraneb noorte keeleoskus ja areneb eneseväljendamisoskus. Lõpuks olid kesisema keeleoskusega noored ja tagasihoidlikumad suhtlejad ka ise üllatunud, kui hästi nad hakkama said.

Olulise osana kuulub sellistesse projektidesse oma riigi kultuuri tutvustamine. Käisime koos külalistega muinastulede ööl, samuti Rakvere linnuses, kus nad said eheda elamuse keskajast.

Iga riik oli eelnevalt teinud diskrimineerimise teemal video. Lisaks valmis kohapeal igast päevast kuni viieminutiline video, mis andis lühiülevaate kõige olulisematest sündmustest, samuti tehti kokkuvõttev video projekti lõpus, kus kõik osalejad andsid paari sõnaga koosoldud kümne päeva kohta oma hinnangu.

Noortele projekti kohta tagasisidet andes tänasin Merilin Innost, kes selle projekti peamiselt kirjutas ning Angela Tikofti, kelle peal oli projekti vedamine ja läbiviimine, et kõik klapiks, jookseks, toimiks. See oli väga suur töö, millega ta sai hästi hakkama. Oluline on märkida sedagi, et iga riik tuleb osalema juba ettevalmistatud noortega, mis samuti soodustab eesmärgi õnnestumist – jäin väga rahule noortega, kes teadsid, kuhu ja miks nad tulid. Korraldusmeeskonna poolt suurim kummardus ikka Eesti noortele, kes olid toetavad ja ülitublid ning andsid endast maksimumi. Ühtki projekti ei ole mõtet teha linnukese pärast, vaid et sellest õppida. Et meil see õnnestus ja tehtu noori innustas, näitab seegi, et nad tahtsid selle teemaga edasi minna ja esitasid sügisesse taotlusvooru juba uue projektitaotluse.