Margus Laidrel ilmus Postimehes artikkel „Kaks minutit vihkamist”, mis leidis laia vastukaja ka Facebookis. Inimesed olid nõus, et viha käib justkui inimeseks olemise juurde ja võib suuri rahvahulki kaasa haarata. Laidre tsiteeris Senecat: „Kogu rahvas pole kunagi põlenud armastusest naise vastu, terve riik pole kunagi pannud kogu oma lootust rahale või kasule; [—] ainult raev hõlmab tervet kogukonda korraga.”
Kust selline kõikehõlmav viha tuleb? Laidre pakub, et muude tegurite kõrval ka võrdsuse taotlusest. Ühiskonnas, kus inimesed on suhteliselt võrdsed, on viha ja kadedust rohkem. Siin meenub muidugi Nõukogude aeg, mil kõik olid võrdselt vaesed, ja kui keegi oli natuke jõukam, siis oli ta kurgikasvataja, tõusik ja spekulant ning n-ö tavaline inimene tundis nende vastu tõesti püha viha. Laidre osutab, et võrdsust ei tasu taotleda, sest näiteks intellektide ebavõrdsust pole võimalik ületada.
Et inimesed on kergesti mõjutatavad ja võivad asja ees, teist taga kurjusega kaasa minna, on tõestanud näiteks Philip Zimbardo Stanfordi vanglaeksperiment, kus valiti suvalisi inimesi vangivalvuriks. Nood hakkasid käituma tooremaltki kui päris vangivalvurid, nii et eksperiment tuli poole pealt katkestada. Ka Stanley Milgram on eksperimentidega tõestanud, et inimesed on üsna kergesti valmis ligimesele halba tegema – kui nad vaid teatud situatsiooni panna. Gustave Le Bon tõdes juba ülemöödunud sajandil, et inimeste mass on alati kurjem kui iga inimene eraldi. Seega on Laidre põhipostulaatidel justkui tugev põhi all.
Jah, aga mitte õpetaja jaoks!
Vaatame lähemalt.
Seneca väidab, et vihkamine ühendab inimesi paremini kui positiivsed tunded. Iga tubli klassijuhataja teab, et õpilasi sulatavad ühtseks sõbralikuks pereks just ühised positiivsed emotsioonid, rõõm toredatest ühistest saavutustest ja läbielamistest. Oma klassi ühise vaenlase vihkamine (koolikiusamine) aga ei liida klassi mitte kuidagi, vaid ainult lõhub seda.
Teiseks, kas inimene on loomult kuri? Õpetaja ei lase sellist mõtetki endale pähe tulla. Ta rakendab pedagoogilise optimismi printsiipi, mille järgi on iga õpilane, ka kõige probleemsem, oma olemuselt hea.
Kolmandaks võrdsuse küsimus. Tõesti on paratamatu, et igas klassis on osa õpilasi keskmisest tugevamad. Kas see kutsub siis esile kadeduse ja viha nende vastu? Ei ole näinud sellist asja kogu õpetajaks oldud aja jooksul. Koolis ei ole tähtis mitte õpilaste võrdsus, vaid võrdväärsus. Koolis suhtutakse igasse õpilasse nagu endaga võrdväärsesse, olgu ta hinded missugused tahes.
Huvitav, miks need põhimõtted kooliseinte vahelt laia maailma ei jõua?
Lisa kommentaar