Praegu hästi menukal inglise lastekirjanikul David Wal­liamsil, kelle loomingut iseloomustab südantlõhestavalt õnnetu saatusega, ent seda vapramate lapskarakterite liigutav galerii, on üks tegelaskuju nimega Zoe – koolitüdruk, kes on nii vaene, et tal ei ole isegi koolikotti. Zoe peab koolis käima räbaldunud kilekotiga, mida hoiavad koos kleeplindiribad.

Tolle Walliamsi raamatu eestindus on eeskujulik näide muu hulgas ses mõttes, et algupärandi plastic bag on saanud eesti keeles vasteks „kilekott”. Aga sageli olen inglise keelest tõlgitud tekste toimetades tähele pannud, et sõnaühend plastic bag on masinlikult eestindatud „plastikaatkotiks”. Vale see ei ole, aga kõlab kuidagi kohmakalt ja vanamoodsalt, nõukaaegselt ja -nostalgiliselt. Mäletate ju neid vanu, praegustest tugevamaid kilekotte lille-, looma- ja linnapiltide ning toonaste logodega. „Plastikaatkott” oligi harjumuslik sõna 1970-ndatel, aga tänapäeval on lihtsam ja loomulikum öelda „kilekott”. Just seda igapäevast ja põhjusega paljukirutud tarbeeset inglise plastic bag ja ka eesti anakronistlikuvõitu „plastikaatkott” tähendavadki.

Hiljuti jäi mulle silma ka sihuke imeloom nagu „blisterpakend”. Et tegemist on paljudele arusaamatu anglitsismiga, mis lähtub inglise blister pack’ist, soovitavad keeleinimesed kasutada selle asemel sõna „mullpakend”. Aga ettevaatust – mullpakend pole sama mis mullkile, vaid hoopis selline läbipaistev karp või ümbris, mille sees on pakendatud toote kuju järgiv tühimik või nii-öelda mull. Mullpakendites müüakse tänapäeval kõiksugu kraami, alates hambaharjadest ja hügieenilistest huulepulkadest, lõpetades mänguautode, lambipirnide ja patareidega. Tablettidest rääkimata.

Seevastu mullkile, nagu me kõik teame, on mullitaoliste moodustistega kaetud pakkekile, millega saab kaitsta õrnu esemeid ning mida närvilised inimesed armastavad iseenese rahustamiseks ja ümbritsevate ärritamiseks prõksutada. Vahemärkus: fännid saavad iga jaanuarikuu viimasel esmaspäeval – seekord 29. jaanuaril – tähistada rahvusvahelist mull­kile austamise päeva.

(See, miks ma kasutan sõna „mullkile”, mitte „mullikile”, mis oleks küllap palju harjumuspärasem, vajab aga hoopis omaette, liitnimisõnade moodustust käsitlevat artiklit. Praegu mööngem lihtsalt, et kes tahab kirjakeele nüansside valdamisega silma paista, kasutagu just toda esimest.)

Kui aga jutt juba polümeersete tehismaterjalide nimetamisele läks, õiendagem ära ka üks sõnakolmiku „plast”, „plastik” ja „plastmass” kasutusega kaasas käiv üleüldine rumalus. Ja nimelt: sõna „plastmass” lühivormina eelistatakse ühtelugu sõna „plastik”. Öeldakse „plastikkelk” ja „plastikämber”, „plastikaken” ja „plastikpudel” ja mis kõik veel. Lihtsam ja selgem – ja kirjakeelne – „plastmassi” lühivorm on aga „plast”. Plastmassist kelk on „plastkelk”, plastmassist pudel on „plastpudel” ja nii edasi.

„Plastist” rohmakam „plastik” näitab taas, kui mõjutatud me oleme inglise keelest; just selles tähistab plastic ka plastmassi. Seevastu eesti keeles, kui jätkata keelekorraldaja Sirje Mäearu sõnadega, sobib ingliselähtene „plastik” kasutada üksnes „plastsuusa” tähenduses (näiteks „rahvaplastikud” ja „võistlusplastikud”), mitte aga „plasti” asemel.

Ja üks plastialane õiendus veel: eesti keeles öeldagu „vahtplast”, mitte „penoplast”, sest too viimane on toores laen vene sõnast пеноплáст. Nagu sageli, teeb omasõna asja palju ilmekamaks ja selgemaks.

Muuseas, sõna „plast” tuleb kreeka sõnast plastikos, mis tähendab midagi kergesti voolitavat või vormitavat. Sama päritolu on sõnadel „plastikaat”, „plastik”, „plastmass” ja „plastiline”. Mainimist väärt paradoks on see, et vahel ei ole plastist asjad sugugi plastilised ja purunevad painutamisel kergesti. Ja vastupidi ka: asjad, mis ei ole plastist, võivad siiski olla plastilised. Kas või sõnad. Nende puhul on vahel küll tunne, et painuta ja venita, kuidas tahad, aga katki ei lähe. On see hea või hoopis halb – see on juba iseküsimus.