Ammu enne, kui inimsugu lugema ja kirjutama õppis, vestis ta üksteisele lugusid. Pidas lugu heast, tähendusega loost. Ent 20. sajandi alguses kadus jutuvestmise traditsioon õhtumaades peaaegu ära, ka raamatute lugemise kohta on kosta ärevaid noote.

Pool sajandit hiljem sai küll alguse jutuvestmise renessanss ja ka Eestis on tärganud üksikuid imetlusväärseid loovestjaid, aga siili ja jänese (sõnakunsti ja tehnoloogia) võidujooksus pole okaskeral palju jõudu vastu panna. Kui ta just oma nuppu või sülle langevat õnne ei kasuta.

Tartul oli õnne saada 2015. a detsembris UNESCO loovlinnade võrgustiku liikmeks. Selles üleilmses linnade ühenduses on seitse alavaldkonda ja Tartu valik on olla koos 28 teisega kirjanduslinn.

On siililegi selge, et kirjanduslinnal pole ilma lugejateta suurt mõtet, nii on üks peamisi eesmärke laste ja noorte suunamine ilukirjanduse juurde. Esimene samm on olnud teadlikkuse suurendamine: millist laste- ja noortekirjandust lugeda, kuidas luge­mishuvi tekitada ning jutustamisoskust arendada.

Kõigepealt hakati Tartu linnaraamatukogu eestvedamisel andma välja linna oma kirjanduspreemiat „Lapsepõlve auhind”, mille laureaadiks saab üks eelmisel aastal laste- või noorsooraamatu avaldanud Eesti autor oma teosega. Esimesena valiti välja Kairi Look, teisena Andrus Kivirähk ja selle aasta laureaat on Reeli Reinaus oma raamatuga „Kuidas mu isa endale uue naise sai”. Lisaks sellele hakkas linn tegema koostööd Eesti lastekirjanduse keskusega, korraldades ühiselt lugemisseminare Tartu lasteaiaõpetajatele. Igal lasteaial on võimalus koolitada kord aastas üht oma õpetajat selles, millised on uusimad väärt lasteraamatud ning milline on parim metoodika laste lugemishuvi tekitamiseks ja lugema õpetamiseks. Üha rohkem on pöördutud ka loovestmise juurde, ajendiks kooliõpetajate sagenenud mure laste jutustamisoskuse pärast ja tõsiasi, et telerivaatamine ja arvutid on koduseid vestlusi välja suretamas.

Teiseks sammuks oli raamatute toomine iga lapseni ning laste ja kirjanike kokkuviimine. Alguse sai linna rahastatud programm „Kirjanik kooli”, millega üldhariduskoolid saavad võimaluse korraldada linna kulul vähemalt kord aastas kirjanikega kohtumisi. Nii on lõppeval aastal Tartu kooliõpilaste populaarseimad külalised ja inspireerijad olnud Andrus Kivirähk, Merca ja Valdur Mikita. Järgmisena hakkasid Tartu lapsed saama kingiks oma isiklikku raamatut, et väärtkirjanduseni jõuaksid ka need, kelle kodudes on raamaturiiul asendunud teiste sisustuselementidega. Sel aastal said kingituse kõik Tartu 4. klassi õpilased ja selleks oli – ja on ka edaspidi – „Lapsepõlve auhinna” pälvinud raamat. Kuna kingi saab kätte raamatukogust, teab nüüd iga 4. klassi õpilane teed koolile lähimasse raamatukokku. Sai n-ö lüüa kaks jänest ühe hoobiga. Vähehaaval on linna abiga täienenud ka lasteaedade raamaturiiulid, sel aastal näiteks Andry Ervaldi „Unenäorongiga”, Eesti ühe parima kaasaegse muinasjuturaamatuga.

Katsejänese kolmas väljakutse on kõige keerulisem – kuidas suurendada laste lugemisrõõmu. Kuna sunniga lapsi lugema saada on lootusetum kui Emajõe udust siili leida, peab pakkuma midagi, mille osadeks on mängulisus, loovus ja põnevus. Üks niisuguseid on Eesti kirjanduse seltsi algatatud Tartu laste- ja noortekirjanduse festival, mis toimus sel sügisel esimest korda ja pakkus kohtumisi kirjanikega, kirjanduslikke linnaretki ja viktoriine, raamatu­esitlusi ning lugemisvõistlusi. Aga festivaliga sütitab rõõmu vaid hetkeks ning edasine oleneb suuresti kodu, lasteaia ja kooli oskusest huviga oskuslikult žonglöörida ilma rõõmu rikkumata.

Järgnevatel aastatel soovime laiendada koolituste tellimist ka kooliõpetajatele ja lastevanematele, tähistada mänguliselt ja ülelinnaliselt ettelugemispäeva ning võtta sihikule lugemisega seotud keskkonnad, näiteks kooliraamatukogud.

On see kokkusattumus, et eesti keeles on sõnast „lugu” arenenud tegusõna „lugu pidama”? Mis saaks olla ühele kirjanduslinnale suurem missioon kui panna inimesed kirjutatud ja räägitud lugudest lugu pidama. Voolida selle abil põlvkond, kellel on fantaasiat ja empaatiat, suur sõnavara ja lai maailmapilt, kes on hea sõna abil inimeseks kasvanud. Kes ei ela öös ja vihas, vaid nii, nagu pajatab järgmine lugu.

„Kuidas sa tead, et päev on alanud?” küsis juudi rabi oma õpilastelt. Üks käsi tõusis. „Kas see pole mitte, kui teed hundil ja koeral vahet?” küsis üks õpilane. Rabi raputas pead. „Ehk on see, kui teed vahet viigi- ja datlipuul?” oletas teine. Jälle raputas rabi pead. „Öö on läbi ja päev koidab siis, kui näed teise inimese näos venda või õde.”