Kui tuttavate laps 1990. aastate alguses kooli läks, andis klassiõpetaja lastevanematele klassikoosolekul teada, et kavatseb esimeses neljas klassis lähtuda õpetamisel uudsest akvaariummeetodist. Esiotsa tundus see lähenemine kõigile loominguline ja põnev, aga kui mõne aja pärast oli näha, et mingit edasiminekut ei toimu, muutus mõne lapsevanema mure nii suureks, et kaaluti koguni lapse teise kooli viimist. Seda takistas üksnes hirm, et omandatud teadmiste ja oskustega ei saa laps mujal hakkama.

Sellest, et akvaariummeetodi katsetus läbi kukkus, lugesin aastaid hiljem ajakirjast Haridus, kus Valdur Lulla 1992. aastal kirjutas, et entusiastidest õpetajad on saavutanud sellega küll häid tulemusi õpilaste suulise väljendusoskuse arendamisel, kuid lugemisoskuses ollakse tagasihoidlikumad: on neid, kes neljanda klassi lõpetamisel alles raskustega veerivad. Just nii minu tuttava lapse ja paljude tema klassikaaslastega juhtuski. Loomulikult õppisid nad kõik lõpuks lugema ja kirjutama ja said koolis järje peale, kuid see nõudis tavalisest rohkem vaeva. Ei oska öelda, miks selline eksperiment toimus ja kas seda metoodikat oli üldse piisavalt uuritud.

Mõni aeg tagasi meediasse jõudnud teade käekirjareformi vajalikkusest on tekitanud nõutust ja segadust mitte ainult õpetajates, vaid ka lapsevanemates. Tahakski küsida, miks leitakse, et lapsel on ületamatult raske siduskirja kirjutada ja see tuleb lahuskirja vastu välja vahetada. Kus on uuringud ja tõendusmaterjal selle kohta, mida see paremaks teeb? Vastupidi, pigem on terve hulk teaduslikku tõestusmaterjali selle kohta, et kirjatehnikal on loogilise mõtlemise ja käemotoorikaga otsene seos.

Selgituseks toodud põhjendused tunduvad veidi lahtisest uksest sissemurdmisena, sest juba ammu ei drillita koolides kirjatehnikat nii, nagu seda tehti aastakümneid tagasi, nõudmised tähekujudele ja kirja kaldele pole enam nii ranged, niisamuti ei panda koolides kirjatehnika eest eraldi hinnet. Keegi ei nõua õpilaselt kalligraafiat, ainus kriteerium on käekirja loetavus.

Et Ameerika Ühendriikides ja paljudes Euroopa riikides, kaasa arvatud Soomes, on üle mindud lahuskirjale, ei tundu nii põhimõttelise muudatuse ettevõtmiseks veenev argument. Nagu seegi, et niikuinii tuleb tänapäeval enamik meie tekste arvutiklahvide alt. Saan aru algklassiõpetajate murest, kes leiavad, et enne vanast loobumist tasub mõelda, ehk on meil muudatusest pigem kaotada kui võita. Päris kindlasti ei saa tekkinud vastuseisu näha nii, et õpetajad hoiavad kramplikult vanast kinni ja on uuenduste vastu. Pigem on see mõtteviisi ja kultuuri küsimus.