Käib õpetajate videokoolitus. Juhendaja palub oma kogemust jagada: kuidas oli ennast vaadata? Üks osalejatest vastab: „Õudne! Ma ei suuda ega taha ennast vaadata!”

„Kulla inimene, teised peavad sind sellisena iga päev vaatama, mõtle selle peale,” lausub koolitaja.

Ole sa arst, õpetaja või müüja – inimestega töötades kerkib meie sisemusest pahatihti esile üks parajalt tähtis mina, kes on tark ja teab kõike. Vähemalt oma valdkonnas. Vähemalt sellest teemast. Vähemalt antud situatsioonis ja konkreetse inimese ees.

Kuid kas ikka teab ja kas üldse peabki teadma? Mis oleks, kui õpetajal jaguks julgust loobuda kontrollist ja olla õpilastega siiras kontaktis nagu inimene inimesega?

„Ütle mulle ja ma unustan. Näita mulle ja mulle jääb meelde. Kaasa mind ja ma mõistan,” kõneles juba Confucius. Olla õpilastega kontaktis nagu võrdne võrdsega, olla päriselt kohal, õppida koos ja üksteiselt – säärastest põhimõtetest lähtuva tunni ettevalmistamine ja läbiviimine võib juhtida õpetaja hoopis uute arusaamade ja väljakutseteni oma töös. Selline rollimuutus tähendab usaldada õppijaid, lasta välja nende olemus ja loovus, eeldades turvalistest piiridest lahtilaskmist.

Õpetaja olulisteks ülesanneteks muutub siin ruumi loomine õppijate eneseväljenduseks ja sügavaks õppimiseks. Maailm oma pidevas teisenemises eeldab ka suhete muutust, õpetaja peab endale otsa vaatama ning oma harjumusi ja tõekspidamisi järele katsuma.

Aus peeglissevaatamine ja muutusteks valmisolek

Oskusi ja teadmisi, mis praktilises elus toime aitavad tulla, on koolis tarvis õpetada, ning paljuski seda ka tehakse. Riiklikes õppekavades on pandud rõhku mitme olulise kompetentsuse arendamisele, nagu enesemääratlus-, suhtlus-, ettevõtlikkus-, digi- ja õpipädevus. Kas sellest piisab või vajame midagi veel?

Tänapäeva külluse ühiskonnas, kus valikuvariante on sageli rohkem kui tarkust otsustada, on korralikult ära õpitud vastustest vaevalt palju kasu. Olukorras, kus informatsioon on võtmas üle teadmise positsiooni ning kõik muutub pidevalt, tekib pigem kahtlus, kas midagi on üldse võimalik lõplikult ära õppida.

Ühelt poolt seab ühiskond õpetajale ootused. Kliendi, patsiendi või õpilase rollis on meil teenusepakkujale kindlad soovid, tihti tahame, et meie ees oleks ekspert, kes suudab probleemi teadliku avatud pilguga vaadata ning pakkuda meile häid lahendusi ja vastuseid. Lastes kellelgi teisel otsustada, säästame end raskest vastutusekoormast ja võime oma ignorantsuse loorbereil edasi puhata.

Kuid üks, mida saame kindlasti teha selleks, et ängistavast valikuvabaduse pingest saaks rõõmutoov vabadus valida, on otsida enda seest üles päris vastused – need, mis omavad tähendust ja on ausad. Hoolimata kõigist muutustest meie ümber ja sees, tasub jätkuvalt õppida ja saada teadlikumaks sellest, kes sa oled ning kuidas välisesse keskkonda paigutud ja selles toimetajatega suhestud.

Inimestega töötades, olles toeks nende arenguteel, on kontakt ja läbisaamine iseendaga oluline majakas, mis heidab valgust nii loodavatele suhetele, aususele enda ja teiste suhtes kui ka käitumisele ja valikutele, mida teeme. Seda rõhutas juba Eesti seni vanim inimene Arved Tamm, kes oleks jaanuaris saanud 108-aastaseks. „Kõige tähtsam on olla aus ja aidata inimest, kellel on abi vaja,” ütles ta oma juubeliintervjuus kolm aastat tagasi „Ringvaatele”.

Ausus iseenda suhtes ja oma mina tundmine lihtsustab meie igapäevast toimetulekut, aidates langetada otsuseid, luua ja hoida suhteid, eristada olulist ebaolulisest. Seda tuleb õpetada igale inimesele, sõltumata tema vanusest, mis tähendab, et õpetaja peab õpetama asudes seda valdama.

Heidegger on osutanud, et kõike elus valida ei saa, aga me saame valida võimalusi, mis on unikaalselt meie omad, saada või jääda selleks, kes juba oleme, ning võtta vastutus oma eksistentsi eest. Enamik inimesi on otsustanud elada „igapäevasuses”, tehes ja aktsepteerides asju, mida teevad ka kõik teised. Loomaks muutust autentsuse suunas, elamaks ehedalt, tuleb oma elu süvitsi uurida ja reflekteerida, selles kriitiliselt osaleda ning leppida oma moraalsuse kui paratamatu tõsiasjaga.

Refleksioon – kas aega ja vaeva väärt?

Õpetajale on paras väljakutse tulla oma töö mitmekesisuse juures välja sellest ülekoormuse, ajanappuse, ootuste, eelduste ja hoiakute rägastikust ning leida aega ja enesedistsipliini refleksiooni jaoks. Meie isiklikud kogemused on tohu­tu võimaluste laegas, mida uurides ja mõtestades uusi teadmisi ja tähendusi ammutada. Analüüsimata on küll võimalik olla teadlik, kuidas ja mida ma teen, aga põhiküsimus „miks?” jääks selleta vastamata.

Refleksioon muudab teadvustamata teadmise teadlikuks, tuues muutuse meie igapäevasesse teadvusesse. See on protsess, millega kirjeldatakse, analüüsitakse ning hinnatakse oma kogemust. Niisiis on analüüs vaid üks osa refleksioonist ning alles sellele järgnev hindamine võimaldab meil kogetust midagi tõesti õppida ning sellest lähtuvalt ka edaspidises tegevuses vajalikke muutusi ellu viia.

Liina Lepp on oma 2009. a magistritöös välja toonud, et sageli ei tee õpetajad eneseanalüüsil ja refleksioonil vahet, jäädes oma tegevust ja kogemusi analüüsides liialt pealiskaudseks. Eneseanalüüs on alles refleksiooni alg­etapp. Võttes aga piisavalt aega, püüdes tungida probleemi tõelise olemuseni, saame oma kogemustest õppida. See omakorda võimaldab muuta oma seni kasutuses olnud strateegiaid ja toimimismustreid ning parendada tegevust tulevikus.

Pideva ajapuuduse tõttu unustame liialt sageli analüüsida nii ennast kui ka seda, mis toimub meie ümber, võttes seeläbi endalt võimaluse kogemustest õppida, järeldusi teha ning edasise tegevuse edukaks elluviimiseks vajalikke muutusi planeerida. See nõuab omajagu pühendumist ja aega, kuid õpilaste ennastjuhitavat õppimist väärtustavale õpetajale võiks see muutuda harjumuseks.

Õpetajal, kes iseendaga silmitsi seisab, on head eeldused kohandada õpet klassis nii, et see muutuva maailma õpilasi ühes nende vajadustega maksimaalselt toetada suudab.