Suure pidulikkusega kuulutas Narva linnavõim välja, et Narva kavatseb kandideerida 2024. aastaks Euroopa kultuuripealinna tiitlile. Kohal viibinud ülearu jutukas president Kersti Kaljulaid lisas õli Narva võimude eneseimetluse lõkkesse ja väitis koguni, et Narvale saab anda imelise post­industriaalse tuleviku ning sellest kujunevat Eesti järgmine suur edulugu.

Faktide vaatamine teeb sellise õhina osas nõutuks. Jah, Narvas eksisteerib mõni kultuurielu element. Narva nähtavaim ja tähtsaim kultuuriasutus on sealne muuseum. Ja just seda asutust on Narva linnavõimud, needsamad Euroopa kultuuripealinlased, pikka aega süstemaatiliselt taga kiusanud. Eks ikka seetõttu, et muuseum on ajanud Eesti asja ja see on üks eestlaste pesa.

Visiitkaardi-projekt

Linnavolikogu esimees Aleksandr Jefimov (nagu kultuuriinimesele kohane, kohtus süüdi mõistetud kelm) muuseumi vaenamise juhina pole varjanudki eesmärki vabaneda eeskätt muuseumi tülikast juhist. Teisisõnu, soovist eestlane linnast välja saata.

See oleks nagu järelmäng sõjajärgsele stalinlikule linnapuhastusele, mil Narva sõjaeelseid elanikke purustatud linna tagasi ei lubatud, aga näe, üks on siiski läbi lipsanud ja vajab nüüd erimenetlust.

Kultuuriministeerium on muuseumi probleemiga maadelnud terve aasta, mille käigus on selgunud riigivõimu hambutus kohalike vürstide tujude ohjeldamisel. Muuseumis toimunu on märk Narva kohaliku võimu üldistest arusaamadest kultuurielu arendamisel. Kuidas küll saaks selliste kätte usaldada mingit riigi visiitkaardi-projekti?

Laiem küsimus on, kuivõrd on Narva üldse arenguvõimeline koht linnana, see tähendab korrastatud ruumina koos inimestega seal sees. Narva peaarhitekti Ivan Sergejevi seisukoht on, et kunagi 85 000 elaniku jaoks loodud linnaline moodustis vajab täielikku ümberplaneerimist lähitulevikus usutavalt 40 000 tegeliku elaniku tarvetele vastavaks.

Kui kultuuripealinna projekt näeks ette poolte Narva barakkelamute lammutamist ja linnaruumi totaalset ümberkujundamist, siis võiks seda ju isegi toetada, kuid esiteks sellist eesmärki ei seata ja teiseks poleks niisugusel plaanil mingit pistmist kultuuripealinluse põhimõtetega.

Pealegi, Narva viimase veerandsaja praktika ei näita just märkimisväärset ehitamisvõimekust. 40 korda väiksema elanike arvuga Moostegi teeb tulemustes Narvale kaugelt silmad ette. Iga viieteist aasta kohta ilmub küll piirilinna üks võimekas Katri Raik, kes läbi halli kivi minnes suudab linna ühe maja ehitada. Sellises tempos kuluks euroopaliku linnaruumi tekitamiseks Narvas sajandeid. Linnajuhtide võimekust mõõdab hästi fakt, et linna sümbolhoone raekoja remondiks võeti hoogu üle 20 aasta. Post­industriaalsele kaubandusühiskonnale tunnuslikult on ka Narva peateede äärde rajatud erineva suurusega plekk-karpe, aga see ei tee veel linna, pigem saab rääkida laiendatud funktsioonidega bensiinijaamast.

Noored lahkuvad

Väga suure rahaga võib hetkeks imet teha. Seda raha Narvas pole ja millegigi suurema realiseerimiseks peaksid Narva arendamises osalema kõik Eesti maksumaksjad. Praeguse valitsuse, eeskätt tsentristide ind avaliku raha eest endale Narvast hääli osta on muidugi raugematu, kuid miks peaksid saarlane, tallinlane või võrokene loobuma oma kodukohas investeeringuplaanidest selle nimel, et kuskile kaugele sisuliselt tühja koha peale uut linna rajada?

Narva demograafiline seisund ja trendid kõnelevad pikast ja kindlast hääbumisest. Kui Narva elanikud ise oma elukeskkonnast lugu peaksid, oleksid nad sellega ka ammu midagi ette võtnud. Kuid nad elavad kinnisveendumuses, et keegi teine ehk „riik” peab neile linna ehitama. Ja kuni ei ehita, kolivad kõik elujõulisemad parematesse kohtadesse ära, nagu nad on juba iseseisvuse taastamise hetkest saadik ka teinud.

Narva rahvastikupüramiid piltlikustab arengu lootusetust ilmekalt. Täpsemalt, see ei ole püramiid ega mitte sirge seinaga post, vaid ülalt ja eriti naiste osas laienev geomeetriline kujund. 25% linna elanikest on naised vanuses 55 ja rohkem. Kõik vanuserühmad kuni 40. eluaastani jäävad osakaalult tublisti alla Eesti keskmise.

Kuid mis veel olulisem, kui lapsed Narvas sünnivadki – mida juhtub samuti alla Eesti keskmise –, siis leiavad nad õige pea koos vanematega viisi parematele jahimaadele kolimiseks. Noored naised kipuvad aga lahkuma juba enne võimalikku pereloomist. Parimas paljunemiseas aastakäikudes ehk vanuserühmas 20−40 valitseb krooniline naiste defitsiit, igal kuues mees jääb lihtsalt ilma.

Kuna postindustriaalne linn, millest juhid unistavad, koosneb majanduses põhiliselt teenustest, mis traditsiooniliselt on tööjõus pigem naisenamusega (nagu näiteks Tartu), siis Narva olemasoleva rahvastiku peale seda naljalt ei ehita.

Küllap ongi Eesti mehed Raimond Valgre vana laulu liiga tõsiselt võtnud ning kõik vabad naised Narvast vastavalt võimalustele ära kosinud. Narva õhulosse ehitava presidendi ja valitsuse jaoks olekski lahendus selles, kui õnnestuks Valgre sõnum pea peale pöörata. Tuldagu aga Tartusse, kus valitseb kõrgharitud naiste väärilisteks elukaaslasteks kõlbavate noorte meeste suur defitsiit, ja veendagu need tuhanded noored tartlannad ära, et toredaimad töölismehed eluõnneks ootavad neid Narvas.

Nii mõjuka ja võimeka jutupuhuja jaoks nagu Eesti praegune peaminister ei tohiks see ju mingi kontimurdev ülesanne olla. Asi see siis kuulutada välja auhindadega suur meestejaht Narvas kõigile Tartu naismagistritele ja küll kultuuripealinngi õitsele lööb.