Alustuseks: miks on inimõigused hariduse kontekstis üldse olulised ja miks on oluline inimõiguste haridus? Võiks ju küsida, mille poolest on see olulisem kõigist ülejäänud teemadest. Kui vaadata inimõigusi lihtsalt ühe teemana paljudest, siis võib-olla ei olegi. Inimõigused ei ole aga lihtsalt juriidiliste normide kogum, mida teemana tutvustada, vaid väärtussüsteem, mida elada. Inimõigused on välja arenenud ja normatiivseks raamistikuks manifesteerunud riikide põhiseadustes või konstitutsioonilistes aktides ning rahvusvahelistes õigusaktides suures osas sarnaselt. Need on normid, mida võib pidada tänapäevaseks sekulaarseks definitsiooniks sellest, mis on inimväärikus – inimõigused on see miinimum, mis on vaja tagada, et saaks rääkida inimväärikast elust.

Just sel põhjusel on inimõiguste hariduse kontseptsiooni koostamine üks Eesti elukestva õppe strateegia 2020 üldharidusprogrammi 2016‒2019 tegevusi. Kontseptsioon valmis tähtajaks 2017. aasta lõpus ja on mõeldud toetama kaht suuremat eesmärki hariduses. Esiteks, et õpikeskkond peegeldaks ja kujundaks ühiskonda, milles soovime elada – tugev ja sidus, inimõigusi austav, vaba ja turvaline ühiskond, kus iga liige on väärtustatud osa tervikust ning igaühel on võimalik ilma kartuse ja diskrimineerimisohuta olla see, kes ta sisimas on. Ja teiseks, et haridus nii koolis kui ka väljaspool kooli oleks teadlikult ja terviklikult suunatud õppija kasvamisele iseennast, teisi ning inimõigusi austavaks inimeseks ja aktiivseks kodanikuks. Loomulikult tegutsevad sotsiaalainete õpetajad ning ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate selts oma aine eripärast tulenevalt siin eesliinil.

Turvaline ja kaasav ühiskond eeldab turvalist ja kaasavat kasvu- ja õpikeskkonda. Kooli võib pidada ühiskonna minimudeliks. See on keskkond, kus koolipere veedab suure osa oma päevast. Inimõiguste haridus ja selle aluspõhimõtete (inimväärikus, võrdsus, kaasamine, mittediskrimineerimine) praktiseerimine koolis ja noorsootöös (mitteformaalses õppes) on seega määrava tähtsusega.

Niisiis on inimõigused ja inimõiguste haridus eelkõige just õppimine ja õpetamine, omavahel suhtlemine, kooli juhtimine jne viisil, mis jõustab oma õigusi tundma ja kaitsma, kuid samas teiste omi austama. On oluline mõista, et iga õigusega kaasneb kohustus – inimõiguste raamistik, sh kooli kontekstis, on õiguste ja kohustuste süsteem, mitte ainult õigused. Teisisõnu, on oluline, kuidas me õpime ja õpetame ning koolis kui organisatsioonis või miniühiskonnas toimime. Kas õpilased saavad kogemuse, mis toetab nende kasvamist julgeks, iseennast ja teisi väärtustavaks, kriitiliselt mõtlevaks avatud inimeseks ja kodanikuks?

Inimõiguste blogi

Inimõiguste blogi ei ole loodud kooliprojektina ega otseselt eelkirjeldatusse panustama, kuid sel on selleks potentsiaali. Blogi autorid on üliõpilased, kes on Eestis selleks, et omandada Tartu ülikoolis magistrikraad rahvusvahelise õiguse ja inimõiguste alal, ning blogis ilmuvaid lugusid saab kasutada koolis arutamiseks. Aga mitte ainult.

Eelmise aasta veebruaris EV100 peale mõeldes loodud blogi on ehe näide vabatahtlikust kodanikualgatusest. Kui rääkisin üliõpilastele aasta tagasi oma mõttest ja selle tagamaadest, millest üks oli see, et inimõigused on tänapäeva ühiskonnas tule all, sest neid samastatakse teatud kitsaste küsimustega ega nähta laiemat pilti sellest, mis inimõigused tegelikult on, ning et blogi võiks olla kink EV100 puhul, tulid nad õhinaga kaasa. Ja need on üliõpilased, kes tulevad maailma eri paigust ja on Eestis vaid paar aastat oma õpingute ajal.

Just selles seisneb blogi erilisus ja suurem potentsiaal kui lihtsalt pakkuda kirjamaterjali. Nii Eestis kui ka mujal muutub ühiskond ja seega ka kool järjest mitmekesisemaks. Mitmekesisus on väärtus, millega kaasnevad väljakutsed. Hariduses tuleb pöörata senisest enam tähelepanu õppijate mitmekesisusele, sealhulgas nende kultuurilisele, etnilisele, soolisele ja seksuaalsele identiteedile. Kooli ülesanne on anda pädevused ja oskused, et tunda ära ühiskonnas levivaid stigmasid ja stereotüüpe ning aidata adresseerida tundlikke teemasid, arendades kriitilist mõtlemist ja meediakirjaoskust. Erinevate inimestega kohtumine ja kõnelemine on selleks üks parimaid viise.

Need Tartu ülikoolis õppivad noored, kes tulevad Bangladeshist ja Koreast Mehhiko ja Türgini, Ukrainast Kõrgõzstanini, Armeeniast Aserbaidžaanini, on hea meelega valmis oma lugusid, kogemusi, teadmisi ja mõtteid inimõiguste, elu, oma koduriigi, Eestis elamise jne teemal koolinoortega jagama. Ja neil on, mida jagada!

Juba praegu blogisse vaadates leiab näiteks roma päritolu Ukraina noormehe loo pealkirjaga „Õpin inimõigusi sellepärast, kes ma olen”. Aserbaidžaani neiu aga selgitab: „Mu kodu on toonud mind inimõigusi õppima.” Lõuna-Koreast pärit noormees on kirjutanud, mis Põhja-Koreas tegelikult toimub. Need on vaid mõned näited. Eelmisel aastal käis üks meie blogi autoreist kõnelemas keskkonna teemadel. Loodetavasti jätkub neil edaspidi rohkem aega, et endast koolidele ja teistele haridusmaastiku tegijaile teada anda. Kutsed esinema, ettepanekud ühistegevuseks, projektideks jne on igal juhul väga oodatud. See oleks ilus näide kõrg- ja üldhariduse koostööst.

Algusest peale on inimõiguste blogi tahtnud kujuneda sõna- ja mõttevabaduse kantsiks: oma kirjatükke pakkuma on oodatud kõik, kel inimõiguste vastu huvi ja jagada mõni põnev kogemus. Ka õpilaste lood on väga teretulnud ja õpetajail on hea võimalus seda oma töös ära kasutada. On olnud ka mõte korraldada õpilastööde konkurss. Nüüd, kus EV100 melu hakkab vaibuma, kuid inimõiguste olukorra edendamisega tuleb ikka edasi tegelda, oleks ehk hea see mõte koos seltsiga üles võtta.

Blogiga saab tutvuda: www.inimoigusteblogi.com ja jälgida Facebooki lehte, kus on postitusi rohkem: https://www.facebook.com/humanrightsblog/