Kaasava hariduse idee on minu jaoks arusaadav, selle rakendumisviisid ja -võimalused aga mitte. Lahtisi otsi ja vastuseta küsimusi on terve hulk. Miks siis ei peeta dialoogi sisulise töö tegijatega, vaid pannakse õpetajad fakti ette ja valikuvõimalust enam pole? Kas tõesti ei nähta, et iga hinna eest kaasates kannatab kõigi laste eakohane areng ning ka õpetajate jaoks tähendab see terviseriski?

Arengulise erivajadusega laste kaasamine algab meil juba lasteaias, mis tähendab, et pea igas rühmas käib mõni laps, kellel on kas kergem või tõsisemat sekkumist nõudev arenguline erivajadus (AEV). Lasteaeda tuleku ajaks pole lapsel erivajadust enamasti veel diagnoositud ning pahatihti ei suuda lapsevanemad seda tunnistada. Tõsise AEV-ga laps ei peaks käima tavarühmas, sest võib sõna otseses mõttes rühma igapäevaelu pea peale pöörata.

Ühe lasteaia nelja-viieaastaste laste rühmas töötavad 19 lapsega õpetajale lisaks kaks assistenti ja tugiisik, kes on võetud ühele lapsele toeks lasteaia initsiatiivil. Eripedagoogi abiga on lasteaed loonud AEV-lastele sobivaid tingimusi, näiteks vaikusetoa, kuhu saavad minna koos oma tugiisikuga kõigi rühmade lapsed. Seda tuba on väga vaja, et maandada lapse frustratsiooni ja agressiivsust ning ennetada sellest põhjustatud konflikte ja teiste laste vigasaamist. Vaikusetuba on diivani, patjade ja mänguasjadega varustatud umbes kuue ruutmeetri suurune ruum, kus laps saab soovi korral pikutada või koos tugi­isikuga omaette mängida. Teiste lastega suures rühmaruumis koos mängimine ja õppetegevustes osalemine ei ole AEV-lapsele tihti võimetekohane, kuid selles rahulikus keskkonnas tunneb ta end turvaliselt ja seal avalduvad kõige paremini tema tegelikud võimed. Miks on ta siis suure grupi nimekirjas?

Lasteaialaps on matkimise eas

Tähtis on meeles pidada, et lasteaias käiv laps on matkimise eas, mistõttu tema eakohane areng on oluliselt mõjutatud teistest lastest. See tähendab, et väärtuste kujunemisel vajab ta häid eeskujusid ja käitumismudeleid. Mida võib laps tunda olukorras, kus tema rühmakaaslane ütleb oma tugiisikule, et ta on lollakas, tirib teda juustest, sülitab tema suunas ja kasutab hullemaidki sõnu? Või loobib mänguasjad laias kaares üle toa laiali ja kolistab sihilikult tooliga vastu põrandat. Või keeldub söögiajal söömast ja eelistab lakkuda põrandat, hiljem aga ei ole nõus lõunaund magama ega lase magada ka teistel. Mõned vägivaldsed näited jätan siinkohal toomata. Kuidas peaks õpetaja sel juhul rühma lastele selgitama, et see laps käitub küll teisiti, aga teie tehke palun nii, nagu me õppisime, ehk sõnade, mitte tegude järgi! Samuti on selles rühmas paratamatu, et õpetajal tuleb sageli loobuda põnevast tegevusest ja ettevõtmistest, kokkulepitud rühmareeglitest ei õnnestu kuidagi kinni pidada. Aga kui pole ühtseid reegleid, siis ei teki arengut toetavat rutiini ning jääb saabumata ka turvatunne. Esmajoones puudutab see lapsi, pikapeale ka lastega tegelevaid täiskasvanuid. Peagi märkab õpetaja, et ka teised lapsed rühmas on hakanud impulsiivselt ja agressiivselt käituma. Ta pingutab kõigest väest, et pakkuda neile toredaid elamusi ja saada ise eduelamust, kuid see võibki jääda tulemata. Sel moel töötamine hävitab ajapikku motivatsiooni, mis asendub lootusetusetunde ja mõttega: kui kaua võtab veel aega, kuni olukord laheneb ning abi vajav laps abi saab?

Lapsed, kellele suur rühm ei sobi

Teadusuuringud on näidanud, et enamikule AEV-lastest suures rühmas käimine ei sobi. Jääb mõistetamatuks, mis põhjusel laps sellest hoolimata talle sobimatusse olukorda pannakse. Kõige suurem kannataja on laps ise. Iga päev suures rühmas on tema jaoks kui ellujäämisõppus: juba rühmauksest sisse astudes otsib ta endale peitu pugemiseks mõne vaikse nurgakese, kus omaette olla. Paremal päeval on ta nõus täiskasvanuga kahekesi mängima, halvemal päeval mitte, teiste lastega ta ei suhtle. See, et lihaspingest on lapsel käed rusikas ja pea õlgade vahele tõmmatud, annab selgelt mõista, et ta on kohas, kus ta ei taha olla. On ju teada, et 50% ulatuses mõjutavad inimest sünnihetkel kaasa antud geenid ja 50% ulatuses elukeskkond. Lasteaiaealine viibib suurema osa ärkveloleku ajast lasteaias ning kui see keskkond talle ei sobi, võivad sellel olla ettenägematud tagajärjed.

Süüdi on lasteaed ja õpetaja

Kui laps veedab suurema osa päevast pinge- ja stressiolukorras, saamata end hetkekski lõdvaks lasta, jääb ta sagedamini haigeks. Vanemad, kes peavad seepärast töölt koju jääma, tunnevad pahameelt ja süüdistavad lapse sagedases haigestumises ja pingetes lasteaeda ja õpetajat. Samas unustatakse lapse tegelik probleem sootuks. Teiselt poolt ei mõista kõigi ülejäänud laste vanemad, miks nende laps peab kannatama, ning süüdistavad suutmatuses olukorda muuta samuti õpetajat. Nii kulubki õpetajal suurem osa ajast mitte lastega tegelemise, vaid probleemide selgitamise, nende üle arutlemise, ümarlaudades osalemise peale. On peresid, kes soovivad, et nende laps käiks tavalasteaias seepärast, et keegi tutvusringkonnast lapse erivajadusest teada ei saaks. Just need vanemad kipuvadki kõige rohkem süüdistama lapse halvas käekäigus lasteaeda. Nad ei võta kuulda ühtki lapse eripärast lähtuvat soovitust, vaid kinnitavad, et kuna lapse probleemid ilmnevad lasteaias, peab need lahendama lasteaiaõpetaja.

Pealesunnitud olukord ei motiveeri

Eestis on tuge vajavate laste jaoks loodud ka erilasteaiad ja -rühmad, kus lapsi on vähem ning kus töötavad spetsiaalselt koolitatud õpetajad – eripedagoogid. Neil on seadusega lubatud töötada arenguliste erivajadustega lastega kindel arv aastaid ja õigus pärast seda hakata saama eripensioni. Tavalasteaias töötava õpetaja käest unustatakse isegi küsida, kas ta üldse on selliseks tööks ette valmistatud ja valmis kõiki talle pandud kohustusi täitma, ka sotsiaalsed tagatised tema puhul ei kehti. Kui rääkida õppetegevusest, siis enamikku metoodikaid, mida lasteaiaõpetaja on tööks rühmaga õppinud, AEV-laste puhul kasutada ei saa. Nende lastega on tulemuslikud hoopis teistsugused meetodid ja võtted. Usun, et teised õpetajad on minuga nõus, et niisugune pealesunnitud olukord ei motiveeri kedagi. Nii juhtubki, et oma tööd hingega tegeval õpetajal hakkab kuluma tervise eest hoolitsemisele järjest rohkem aega ja ressurssi, kuni ta viimaks pinge all murdub. Leian, et ühtki eesmärki ei peaks saavutama pedagoogide tervise hinnaga.

Mis vanuses on õige aeg kaasata?

Ma ei kujuta ette, kui suureks peab probleem kasvama, enne kui saadakse aru ja ollakse nõus tunnistama, et ammu eksisteerivaid ja ennast õigustanud meetodeid töös arengulise erivajadusega lastega ei ole vaja kahtluse alla seada. Minu ettepanek on rakendada kaasavat haridust mitte varem kui koolis, kusjuures mitte algklassides, vaid alates vanusest, kui lapsed on matkimiseast välja kasvanud ning oskavad juba kriitiliselt mõelda. Arvan, et kaasata võiks neljandast klassist alates neid arenguliste erivajadustega lapsi, kes oma käitumisega kaaslasi ei ohusta. Kuidas teisi ohustavad erivajadused välja selgitada? Tasub kuulata kogenud lasteaiaõpetajaid ja -juhte ning usaldada nende arvamust!

Lasteaias peaks toimuma varajane märkamine ja lapse arengu toetamine nagu seni. Juhul, kui lapsevanem jätab lapse erivajadused märkamata ja talle vastutustundlikult abi ei otsi, peaksid sekkuma erispetsialistid, kellel on õigus vanemaid selleks kohustada ja vajadusel vastutusele võtta. Meil on väga häid lasteaedu ja rühmi, mis AEV-lastele sobivad. Seal on lapsel teistega lihtsam samastuda ja ta võetakse kergemini omaks. Leian, et kaasav haridus annab häid tulemusi vaid siis, kui lapse arengut on lasteaias analüüsitud ja individuaalse arendamiskavaga toetatud ning algklassides saadud kinnitust, et laps koos tugiisikuga tavaklassis toime tuleb. Väga oluline on seejuures lapsevanemate pingutus, sest ennekõike nemad saavad oma lapse heaks palju ära teha.