Seadusemuudatus, mille eesmärk on anda kohalikule omavalitsusele olemasolevate registriandmete põhjal infot riskirühma kuuluvate noorte kohta, on meie praeguses olukorras äärmiselt oluline.

Selle seadusemuudatuseta võib osa noori jääda aktiivsest ühiskonnaelust kõrvale, ehkki teenused ja võimalused nende aitamiseks on olemas. Seadus annaks suurema kindluse, et noorte probleemidega tegeldakse püsivamalt ja noorte jaoks väheneks nn õnnefaktori osa ‒ kas ta probleemi märgatakse või mitte. Peame meeles pidama, et praegu on neid noori veel veidi lihtsam aidata kui homme. Probleemsesse olukorda sattunu võib olla sinu enda või hea tuttava laps.

Koostööst on olnud kasu

See seadusemuudatus võib päästa ja muuta heas suunas paljude Eesti noorte tulevikku. 2. veebruari Õpetajate Lehes kirjutas tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, kuidas riik on viimastel aastatel üha rohkem toetanud mitteaktiivseid noori õppima- või tööleminekul.

See on tõsi, sest Eesti avatud noortekeskuste ühendusel (MTÜ Eesti ANK), kes veab Eestis juba kolmandat aastat „Noorte tugila” programmi, on ministeeriumidega aina tihedam ja parem koostöö. Oleme viimasel aastal arutanud korduvalt, kuidas noori kõige efektiivsemalt aidata. Seniseid saavutusi peame samuti just hea koostöö tulemuseks. Ehkki andmekaitse inspektsioon on eelnõu kohta märkinud, et selle muudatusega võidakse sekkuda liiga palju noorte pere- ja eraellu, teatas sotsiaalministeerium hiljuti, et uus seadusemuudatus on põhiseadusega kooskõlas.

On selge, et isikuandmete teema on tundlik, ometi tuleb leida tasakaal, kuidas riik saaks probleeme ennetada ja mitte vaid tagajärgedega tegelda.

Pooled noortest on „Noorte tugilasse” kutsutud

„Noorte tugila” programmis tegutsevatele noorsootöötajatele on registri loomine väga hea ja tähtis uudis. Taustaks nii palju, et „Noorte tugila” programmi eesmärk on aidata 15‒26-aastastel noortel, kes on ühel või teisel põhjusel jäänud haridusteelt või tööturult eemale, jõuda tagasi kooli või tööturule. Selleks teevad „Noorte tugila” keskused iga päev tihedat koostööd nii riigiasutuste, kohalike omavalitsuste, ettevõtjate kui ka kolmanda sektoriga, kelleta ei oleks praeguseks jõudnud tagasi tööturule või kooli mitu tuhat noort. „Noorte tugila” programm on aidanud alates 2015. aasta novembrist muuta elu tuhandetel 15‒26-aastastel, kes ei tööta ega õpi ning on vajanud tuge ühiskonnaellu naasmisel. Aasta lõpu seisuga oli neid noori 4300.

Kahe aasta töö tulemusel on näha, et ligi 52% noortest ei oleks programmi ise jõudnud, kui keegi ei oleks tema olukorda märganud või tema murele viidanud. 12% puhul on noored ise või tema pere tugila poole pöördunud. 36% puhul on noored jõudnud teenusele, sest selleks on loodud sobiv keskkond, liigutakse sinna, kus on noored. 52% on suur hulk noori. Suur osa noortest on tänulikud, et tõlgendasime nende esmast eitavat vastust pigem appihüüdena, et tekkinud olukorrast pääseda. Töö keerulisse olukorda sattunud noortega ei ole kerge. Abi ja toe palumine on suuresti stigmatiseeritud. Tahame ju kõik ise hakkama saada.

Registriandmed näitavad probleemide põhjusi

Kindlasti ei ole küsimus vaid saadavates isikuandmetes. Kohalikele omavalitsustele on olulisem isegi andmete alusel analüüsida oma senist tehtud ja ehk ka tegemata tööd. Analüüs võimaldab näha eri regioonide valmisolekut teemaga tegelda ja teha otsuseid, mis võimaldaks teha struktuurseid muudatusi kohalikus omavalitsuses, et ennetada uute noorte teket, kes ei õpi ega tööta.

Registris leiduvate noorte andmed annavad aimu, mis on peamised põhjused näiteks töötuks jäämisel. Selle taga võivad olla teatud teenuste puudumine, olgu selleks näiteks psühholoogide või lasteaiakohtade vähesus vms. 2016. aasta seisuga hoolitses sellest sihtgrupist 15 400 noort näiteks oma perekonna eest. Mõnel juhul ei pruugi see olla vabatahtlik otsus, vaid ainuke valik. Andmete alusel on võimalik näha, kas lisaks teenustele on vaja muuta midagi olemasolevates struktuurides ja keskkonnas. Andmete põhjal saab teada, miks noor juba täna abi ei palu.

Keskkonna loomise all tuleb eelkõige näha avatud kogukonda, kus noored teavad, et mure korral on neil alati kuhu pöörduda. Avatud keskkond on ka teatud hoiakutest ja müütidest vabanemine.

Infot noorte kohta on vaja

Vaadates noorte statistilist aegrida viimase 15-aasta jooksul, paistab selgelt, et Eesti noorte olukord ja tegutsemine sõltuvad suuresti riiklikust ja kohaliku tasandi poliitilistest otsustest ja mitte alati noorte endi valikutest. Kas on tagatud näiteks noorest lähtuvad tugiteenused koolis, kas saadud haridus vastab tööturu nõudmistele, kas piirkonnas on noortekeskus, milline on riiklik sotsiaal- ja perepoliitika jms?

Noorsootöötajate seisukohast on oluline, et me ei arutaks seda, kas seda infot noorte kohta on vaja (seda on vaja!), vaid kuidas saavad kohalikud omavalitsused siis, kui registrist info nendeni jõuab, noori kõige paremini ja tõhusamalt aidata. Selleks on kõige tähtsam koostöö – nii märkaja kui ka teenuste pakkujatena ‒ koolide, tugilate, omavalitsuste, riigiasutuste ja partneritega, aga ka ministeeriumide ja valitsusega. Nende andmete taga on meie noorte lood ja sellest sõltuvalt saab otsustada, millist tuge nad vajavad.

Noorte töötuks ja mitteaktiivseks jäämine tähendab riski langeda vaesusse ning sotsiaalsesse tõrjutusse, mistõttu on nende probleemide lahendamine kohalikule omavalitsusele, laiemalt riigile ülioluline.

SAMAL TEEMAL loe Monika Haukanõmm Lapsed ei tohi olla vahend süsteemi katsetamiseks

Noortekeskuste „Noorte tugila” programmi tegevuste ellurakendamist rahastatakse haridus- ja teadusministri kinnitatud ning Eesti noorsootöö keskuse elluviidava ESF-i kaasrahastatud programmi „Tõrjutusriskis noorte kaasamine ja noorte tööhõivevalmiduse parandamine” raames. www.tugila.ee