Üks keerulise- ja pikavõitu võõrsõna, mida eesti keele kõnelejad, kui nende käest küsida, väga koledaks peavad, aga millegipärast ometi päris palju kasutavad, on „prokrastineerima”.

Sõna tuleb ladina keelest (procrastinare ‘edasi lükkama’) ja tähendab „Võõrsõnade leksikoni” järgi ‘viivitavalt käituma, tegevusi ja ülesandeid teadlikult ja ilma põhjuseta edasi lükkama’. Vastav nimisõna on „prokrastinatsioon” (ladina procrastinatio ‘edasilükkamine’).

Käitumisteadlaste erialases kõnepruugis on „prokrastinatsioon” või „prokrastineerimine” võrdlemisi selgelt piiritletud termin, mille võiks ehk kokku võtta sedasi: ilmtingimata teadvuslik, aga samas irratsionaalne tegevus, mis on seotud mingi vajaliku toimingu või otsuse edasilükkamisega, millest aga johtuvad stress ja süütunne ning negatiivsed tagajärjed tulevikus.

Argistes suhtlusolukordades peaks hea tahtmise korral hakkama saama ka ilma „prokrastineerimata”; eesti keeles on ju terve hulk mitte küll päris sünonüümseid, kuid siiski tähenduselt lähedasi – ja märksa kenamaid, ilmekamaid! – sõnu. Muidugi „aega viitma” ja „viivitama”. Aga ka „venitama”, „viivitlema”, „viivlema”, „lorutama”, „logelema”, „mökutama”, „jobutama”, „jokutama”, „jorutama”, „munema”, „tukkuma” ja murdeline „viltsima”, kui nõutada abi näiteks „Sünonüümisõnastikust”.

Nagu öeldud: need sõnad ei ole küll nõndanimetatud absoluutsed sünonüümid (palju selliseid leidubki?) ega kõlba üksteist või sõna „prokrastineerima” asendama päris igas kontekstis, aga sageli siiski.

Mainimata on veel pealkirjasõna, samasse sünonüümiritta kuuluv „aeglema”. Seegi tähendab ‘aega viitma, viivitama’. „Eesti keele seletavast sõnaraamatust” leiame kaks näitelauset: „On jäänud lohakile nii palju asju – kes siis nüüd enam tohib ajelda” (Oskar Luts), „Ma aeglen veel, ei raatsi päevast lahku …” (Marie Under).

Näitelausete kirjanduslikkusest ei maksa end pelutada lasta; pole mingit põhjust, miks me igapäevases argikeeleski „ajelda” ei võiks!