Lugedes 400 loomeinimese kirja Rail Balticu vastu, tekkis mul küsimus, mismoodi peaks välja nägema tänapäevane elulähedane õpe.

Võtame näiteks ühiskonna- ja majandusõpetajad. Kuidas nad oma õpilastele 400 kirja selgitavad? Seni on nad harjunud rääkima, et elektriraudtee on kõige odavam ja vähem saastav transpordiliik, et tänapäevane majandus põhineb riikide koostööl ja see eeldab kiireid ühendusteid, et tugev majandus tagab kultuuri, meditsiini ja hariduse kindla rahastamise ja arengu jne. Seda on lihtne rääkida, sest teame kõike seda juba põhikoolist.

Kuidas nad aga pärast 400 loomeinimese kirja asju selgitavad? Need on ju armastatud inimesed! Mida õpetaja õpilastele nüüd ütleb? Et majandusteadlased pole kirjale alla kirjutanud? Aga mitut majandusteadlast õpilased tunnevad või imetlevad? Et valitsus nagunii rajab selle raudtee? Aga kes armastab valitsust?

Asjal on veel üks aspekt. Kui keegi annab sotsiaalmeedias teada, et kiiret raudteed on Eesti majanduse arenguks siiski vaja, tembeldatakse ta seal heal juhul lolliks, aga halvemal juhul valetajaks või isegi valitsuse ja Brüsseli ees pugejaks. Argumentide asemel on argumentum ad hominem.

Kui me tahame ühiskonna- ja majandusõpetuse päriselt elulähedaseks muuta, kas peaksime siis klassitoas samasuguse õhkkonna looma? Ilmselt küll. Sest need vaidlused on ju ehe Eesti elu. Kui elus vaieldakse kõigele vastu, siis tuleks seda ju teha ka klassitoas, et noor ei tunneks ellu astudes ennast pahviks lööduna.

Ma nüüd natuke liialdan, aga praktiliselt näeks elulähedane õpe välja umbes nii, et õpetaja räägib majanduse arengu alustõdesid, aga klassi kõige popimad õpilased vaidlevad talle igas punktis vastu. Õpetaja ütleb, et head maanteed ja raudteed soodustavad majanduse arengut, õpilased aga vastavad, et meedias on väidetud, et ei soodusta, ja nemad usuvad meediat rohkem kui õpetajat, sest õpetaja varjab fakte ja tahab direktorile meeldida. Õpetaja ütleb, et majanduse areng on meie heaolu ja kultuuri arengu vundament. Klassi armastatud õpilased aga vastavad, et palka on vaja tõsta, mitte majandust arendada.

Vaat selline oleks tänapäevane elulähedane õpe – klassis oleks niisamasugune õhkkond nagu ühiskonnas. Aga tule taevas appi, kui kurnav oleks see õpetajale! Ilmselt läheks mõnigi pedagoog parema meelega Rail Balticut või Saaremaa silda ehitama, selle asemel et oma klassis iga päev tõestada, et ta ei ole valetaja, pugeja ega kaamel.

Ja veel üks küsimus: kui paljud lapsed julgevad sellises elulähedase õhkkonnaga koolis mõelda kõrgkoolis majanduse õppimisele? Pigem mõtlevad nad semiootikale, filoloogiale, juurale jms.