Mulle meeldivad lühikesed, ökonoomsemat väljendust võimaldavad, nii-öelda asjalikumad sõnavormid. Kui mitte mujal, siis vähemasti tarbetekstides. Keeleteadlane Reet Kasik on öelnud, et „hea tarbestiil on selge, tihe ja konkreetne”. Ja lühema sõnavormi eelistamine pikemale (juhul kui nad on tähenduselt samaväärsed) aitab saavutada kõiki kolme, nii selgust, tihedust kui ka konkreetsust.

Ühed sõnad, mida nende kolme eesmärgi huvides sageli tõhusalt lühendada annab, on nõndanimetatud eerima-tegusõnad. Näiteks „skaneerima” asemel saab – ja on soovitatavgi! – kasutada vormi „skannima”, öeldes näiteks „skannisin pildi arvutisse”. Pikkade „sponsoreerima” ja „spondeerima” asemele sobib aga lühem sõna „sponsima”, nagu lauses „kontserti sponsib tuntud moefirma”.

Lühemat samatüvelist vormi võib vabalt eelistada veel näiteks järgnevate sõnapaaride juures: „sünkroniseerima” – „sünkroonima”, „sorteerima” – „sortima”, „sertifitseerima” – „sertima”, „segmenteerima” – „segmentima”, „retušeerima” – „retuššima”, „protesteerima” – „protestima”, „positsioneerima” – „positsioonima”, „piketeerima” – „pikettima”, „normeerima” – „normima”, „nokauteerima” – „nokautima”, „krüpteerima” – „krüptima”, „katalogiseerima” – „kataloogima”, „hüpnotiseerima” – „hüpnoosima”, „debateerima” – „debattima”, „arhiveerima” – „arhiivima”.

Sedasorti sõnapaare võikski loetlema jääda, aga ma nimetan praegu veel ainult kolme: „adresseerima” – „aadressima”, „programmeerima” – „programmima”, „projekteerima” – „projektima”. Eks ole, pikem sõna on tihti harjumuspärasem. Aga teisest küljest: kas ikka on mõistlik kasutada pikemat, kohmakamat ja pealegi võõrapärast eerima-tegusõna, kui on võimalik moodustada ka lühike ja oma ima-tegusõna? Lühiverbide eelistamise suunda on juba mõnda aega hoidnud ka eesti kirjakeele korraldus, meil, keelekasutajail, tuleks nüüd vaid kohatisest võõristusest üle saada.

Muuseas, rööbiti nimetatud tegusõnadega saab koomale tõmmata nendest tuletatud tegijanimesid: mitte „sorteerija”, vaid „sortija”, mitte „normeerija”, vaid „normija” ja nii edasi. Ja veel, too võõrliide -eeri- pole ainus ülearune, tähendustühi osis, mille arvelt tegusõnu sageli lühendada annab. Keelemees Henn Saari on soovitanud vältida näiteks otstarbetut osist -alis-: heas, praktilises eesti keeles ärgu räägitagu mitte „optimaliseerima”, „minimaliseerima” ja „maksimaliseerima”, vaid „optimeerima”, „minimeerima” ja „maksimeerima”.

Niisiis, alati, kui keegi kõneleb kusagil vajadusest midagi „optimaliseerida” või „minimaliseerida”, võiks tema käest pärida, kas ta ei tahaks seda tööd alustada omaenese sõnavarast. Kuid optimeerimise ja minimeerimisega ei tohiks ka hoogu minna, ikka järelemõtlikult! Sest vaadake, kui näiteks toosama eelmise lõigu -alis- eemaldada sõnast „normaliseerima”, siis jääb järele „normeerima”, lühemalt „normima”. Aga need sõnavormid ei ole enam sisuldasa samaväärsed: kui „normaliseerima” tähendab ‘normaalse(ma)ks,
normile vastavaks muutma, normi järgi ühtlustama’, siis „normeerima” ja „normima” tähendavad ‘norme andma, normiks seadma, eeskirjadega korraldama’.

Keelekorraldaja Sirje Mäearu sõnastab selle asjakohases (ja siinsest märksa põhjalikumas) artiklis
„eerima-tegusõna: üksi ja teistega” niimoodi: „Pikemast verbist ei saa loobuda, kui tüve eri kujudega on seotud ise tähendused.” Lõpetuseks selle kohta siis üks eeri-näide ka. Arusaadavatel põhjustel ei saa öelda „serveerima” asemel „servima”. Kuigi etümoloogiliselt sugulased, on siiski tegemist eri tähendusega sõnadega, mille suvaline vastastikune asendamine võib tekitada palju nalja, aga ka pahandust. Te kujutlege näiteks tennisisti või võrkpalluri kombel lihapalle servivat kelnerit. Või hoopis sportlast, kes fännide pahase vilekoori saatel vastasvõistkonnale palli serveerib. Pidulikult, ehk isegi kandikul ja šampanjaga.