Veebruaris toimus Kohila gümnaasiumis ajarännak aastasse 1918 ja sellest rännakust on tehtud ka video.

Ajarännaku ideele tuli meie kooli ajalooõpetaja Ene Holsting. Teine ajalooõpetaja Nele Aus võttis vaevaks kaasata 10. klassi õpilased. Meie koolis tuleb nimelt 10. klassis projektõppe kursuse raames korraldada mõni põnev kooli- või laiemalt kogukonna elu rikastav ettevõtmine. Sellega seoses olid kooli kümnendikud kohe nõus ajarännaku korraldama.

Ajarännakul osales kogu kool, et luua kõiki haarav atmosfäär. Õpetajad ja enamik õpilasi olid ajastule sobivates riietes. Üritus algas näidendiga, mis rääkis 1918. aastast Kohila vallas enne Eesti iseseisvuse väljakuulutamist. Näidendit oli hõlpus teha, sest oli olemas meie õpilase Jetta-Lucretia Kärneri arhiivimaterjalidele tuginev uurimistöö, milles analüüsiti valla volikogu toonaseid protokolle.

Näidend oli jagatud kolmeks osaks. Esimene algas sissejuhatava filmiga, mis andis lühiülevaate sellest, mis toimus 1917. aastal Venemaal ja Eestis. Sellele järgnes lühike näidend: tegevus toimus 1918. aasta Kohila vallakoolis, kus õpilased vaidlesid omavahel kahe ideoloogia ‒ kommunismi ja eestimeelsuse ‒ üle. Kuna klassiruumis olid mõlemad ideoloogiad esindatud, läks lõpus lausa kakluseks.

Näitleja Anneli, 10. klass: Enne üritust toimusid proovid. Ikka selleks, et kõik saaksid osad pähe ja elaksid rolli sisse. Ajarännaku päeval oli närv muidugi sees. Peast käisid läbi küsimused: mis siis, kui sõnad meelest lähevad? Kui ununeb hetk, mil on minu rääkimise kord? Piilusin kardina vahelt saali ja süda jättis löögi vahele: nii palju oli rahvast! Olin üllatunud, et suur osa publikust oli samuti ajastutruult, nii nagu sada aastat tagasi, riides.

Laval jooksis aeg ülikiiresti. Ühel hetkel ütlesin oma esimese lause ja järgmisel momendil oli etendus juba läbi. Kõik plaksutasid, kallistasid ja õnnitlesid. Tagasiside oli kõike muud kui see, mida oodata oskasime. Absoluutselt kõik, kes juurde tulid, ütlesid, et saime suurepäraselt hakkama. Üritus viidi läbi väga hästi tänu kooli juhtkonna toele ning õpilaste ja õpetajate kaasamängimisele. Kõik näitlejad said oma osadega ülimalt hästi hakkama. Kogemus, mis sel päeval sain, jääb pikaks ajaks meelde.

Näitleja Marii, 10. klass: Kui ma korraldatavast üritusest kuulsin, hakkasin kohe seda ootama. Olen suur ajaloohuviline ja seepärast jäin lootma, et saan ise selles tähtsas sündmuses kaasa lüüa. Nii see õnneks läkski. Oma riietuse valmistasin juba varakult ette. Soov oli näha välja võimalikult ajastutruu. Mul oli peas tanu, seljas pikk hall kleit ning selle all pruun pluus. Ehk siis, võimalikult tumedad riided, nagu tollal kohane oli.

Ajarännaku päeval kooli jõudes olin tõeliselt vaimustunud oma õpetajatest, kes olid päevale kohaselt riides. Ka koolimaja kaunistamisele oli suurt rõhku pandud. Aula, kus ajarännak toimus, oli stiilselt kujundatud. Istumiseks olid vanad pingid, põrandal kaltsuvaibad. Õhustik oli mõnevõrra sünge ja külm, just nagu vanasti.

Kokkuvõttes saab öelda, et kõik õnnestus. Näitlejad ja kogu lavastus tekitas minus tunde, et viibingi 1918. aasta suurte sündmuste keskel.

Näitleja Stefan, 10. klass: Olen see poiss mütsiga, juuresoleval pildil. Mäletan päeva, kui mulle ajarännakus kaasalöömise ettepanek tehti. Olin kohe nõus. Alguses arvasin, et me lihtsalt filmime sündmuste käiku. Mõni aeg hiljem sain aru, et plaanis on hoopis lavastada näidend, mida mängime kooli aulas. Valmistusime selleks mitu kuud. Sai palju nalja ning uusi kogemusi. Pärast pikka ettevalmistusperioodi jõudiski kätte kauaoodatud esinemispäev. Hommikul ärgates tundsin ärevust. Sellist närveerimist polnud ma kaua kogenud. Siiski sain sellest kuidagi võitu. Panin oma ajastukohased riided kotti. Komplekti kuulusid müts, särk, vest, püksid ning kingad. Kooli kõndides kordasin pidevalt oma näidendi lauseid. Kohale jõudes nägin, kuidas garderoobis otseülekande tarvis prožektorit kinnitati. Südant soojendav oli näha, et kogu koolipere viitsis päriselt pingutada: lavastada ja mängida etenduses, muuta ruumid ajastukohaseks, rännata pisemagi detailiga ajas tagasi.

Koolipäev algas kahe ainetunniga ja neile järgneski etendus. Mäletan, et läksin kiiruga aula riietusruumi, kus soovisime üksteisele edu. Kardina taga oli kuulda publiku mõnusat suminat. Inimesi tuli aina juurde. Süda lõi järjest kiiremini. Kordasin mõtetes taas ja taas oma lauseid. Korraga kuulsime, kuidas meie kooli direktor tervitas kohaletulnuid. Peagi kuulsime videoklipi heli, mis jutustas 1918 aastale eelnenust. Film lõppes ning kardinad avanesid. Närvipinge, mis äsja valdas, oli kuidagi kadunud. Tundsin ühtäkki teatavat enesekindlust. Võib-olla oli põhjuseks suur rahvahulk ja võimalus ennast kaasõpilaste ees tõestada. Ajarännaku lõppedes saime publikult suure aplausi osaliseks. Meeldiv oli kuulda komplimente ja positiivset tagasisidet.

Päevaga seoses olid koolis avatud mitmed töötoad. Ühes neist oli võimalus teha pilte ajastutruul taustal. Seda võimalust ei saanud kasutamata jätta. Tegime fotosid nii klassi, õpetajate kui kogu näitetrupiga.

Lõpuks saabus mõnevõrra tüütu osa päevast ‒ aula koristamine. Kuid see oli kohustus, mille projektõppe töö raames võtsime ning kohusetundlikult täitsime.

Õhtul lamasin ja mõtlesin terve selle päeva üle. Ütlesin endale, et saime hakkama ja päev õnnestus suurepäraselt.