Juunis astuvad kontserdiga „Siin on ilus elada” publiku ette Tallinna Kammerorkester ja Eesti Filharmoonia Kammerkoor.

Orkestri peadirigent RISTO JOOST, mis põhimõttel kontserdikava on kokku pandud?

Kuna Tallinna Kammerorkester tähistas aprilli alguses oma 25. sünnipäeva ja ühtlasi on Eesti Vabariigi 100 aasta juubeliaasta, soovime pakkuda publikule muusikaelamust kaunimatest Eesti koorilauludest ja keelpillipaladest. Kontserdid toimuvad 14. juunil Eesti Rahva Muuseumis, 15. juunil Saaremaal Triigi filharmoonias ja 16. juunil Tallinnas Kadrioru pargis. Rahvusromantilise kava keskmes on Karl August Hermanni lauleldus „Uku ja Vanemuine”, millele Raimo Kangro seadest on omakorda kammerorkestrile ja koorile seade teinud Rasmus Puur. Teosest tuleb esitamisele nii soolo- kui ka koorinumbreid, näiteks kõigile tuntud „Kungla rahvas”. Veel on kavas muusikapalu Veljo Tormise „Ingerimaa õhtutest” ja „Kevade süidist”, Lydia Austeri „Meloodia keelpilliorkestrile”, Mart Saare „Läksin metsa kõndimaie”, Heino Elleri „Kodumaine viis”, Aleksander Kunileidi „Sind surmani” ja palju muud.

Milliseid kontserte enne suvepuhkust veel soovitate kuulama tulla?

3. mail tuleb Tallinna Kammerorkestri hooaja lõppkontserdil esiettekandele Erkki-Sven Tüüri viiulikontsert number 2 kammerorkestrile ja viiulile, mida kindlasti soovitan. Pärast seda on lisaüritus „Tüür Remix”, kus sünteesime Tüüri muusikat koos Tiit Kikase ja kammerorkestriga.

Mis aitaks noori klassikalise muusika juurde tuua?

Äsja lõppes konkurss „Klassikatähed”, mis on minu arvates üks tänuväärne klassikalise muusika propageerimise viis. Arvan, et just sellised projektid aitavad klassikalise muusika vastu huvi tekitada ning panna noori nii klassikalist muusikat õppima kui ka seda kuulama. Ka kava „Siin on ilus elada”, kus teada-tuntud muusika on kõrvuti uue ja huvitavaga, on hea võimalus klassikalist muusikat tutvustada.

Kas olete muusikute järelkasvuga rahul?

Jah, arvan, et Eestis on andekaid noori muusikuid palju. Kõige tähtsam on pakkuda neile algusest peale väljundit, muusikategemine ei tohi jääda klassiruumi. Kui noor inimene suudab esitada kasvõi kõige lihtsamat teost, tuleb minna kohe lavale. Energia, mis sealt tuleb, ongi see, mille pärast me muusikat teeme. Sageli öeldakse, et kõigepealt õpi mängima, siis mine lavale, aga see on kahe otsaga asi. Just publiku ees tekib õige kirg ja emotsioon, niisamuti side artisti ja kuulajate vahel. Seda paraku alahinnatakse.

Kui teist 2013. aastal Tallinna kammerorkestri peadirigent sai, mida te orkestris muutsite?

Arvan, et uue inimese etteotsa tulekuga muutub tahes-tahtmata midagi. Praeguseks on orkestril välja kujunenud oma repertuaar ja tööharjumused: üksteisemõistmine, sarnane muusikatunnetus, tahe panustada tulemuse nimel nii proovis kui ka laval, mis on väga oluline.

Milline on Tallinna Kammerorkestri nägu?

See nägu on nooruslik, kuna meil on palju noori mängijaid. Samal ajal teeb orkestris kaasa ka asutajaliikmeid – näiteks Harry Traksmann kontsertmeistrina ja Jüri Lepp kontrabassirühma kontsertmeistrina. Orkester on elujõuline, avatud. Kammerorkester ongi üks paindlikumaid instrumente, kuna esitab väga laia repertuaari ja koosneb eranditult solisti võimekusega mängijatest. Usun, et kammerorkestri musitseerimist on nauding jälgida ja kuulata.

Millised olid sel hooajal teie kõige suuremad kordaminekud?

Kontserte, mille tulemusega võib rahule jääda, on üsna palju. Kui tuua mõned näited, siis novembris juhatasin Brasiilias Porto Alegre mainekat sümfooniaorkestrit saksa muusika kavaga, mis oli eriline kogemus. Samuti Brahmsi „Saksa reekviemi” kontserdid MDR sümfooniaorkestri kooriga Dresdeni Frauenkirches ja Leipzigi  Gewandhausi kontserdisaalis. Põnevaid kontserte on olnud ka Tallinna kammerorkestriga, kasvõi 4. aprilli fantaasiaküllane kontsert sarjas „Kõikvõimas”, kus esitasime mängulisemat-eksperimentaalsemat muusikat Steve Reichi ja John Cage’i sulest. Orkestril tuli rütmi kaasa plaksutada ning musitseerida tavapärasest üsna erineval moel. Kuigi Eesti klassikalise muusika publik ei ole sellega veel harjunud, on minu jaoks huvitav pakkuda kuulajatele ka tavapärasest pisut teistsugust kogemust, samuti leida enda jaoks uusi väljendusviise ja vorme. See paneb proovile teised, muusikule samuti väga vajalikud oskused.

Mis te arvate, kuidas võtab publik vastu kontserdi „Siin on ilus elada”?

Usun, et projekt on meeleolukas ja tunnistan, et juba ootan neid kontserte. Esiteks on repertuaar väga huvitav, teiseks on koori ja orkestri koos musitseerimine alati nagu pidupäev. Arvan, et publikul saab olema väga eriline õhtu.