August Solo on seisnud aastaid õpetajakoolituse edendamise eest Tartus. Seda nii sisulise kui ka materiaalse poole pealt.

Veerandsaja aasta eest (1994) rääkis Tartu õpetajate seminari rektor August Solo ajalehele Rahva Hääl oma elust ja tööst. Muuhulgas sai lugeja teada, et ta oleks võinud teha ametnikuna karjääri, aga jäi siiski truuks kooliõpetaja hallile kuuele. Ta tahtis teha tööd, kus tuleb kasutada oma pead.

Kui ta koolijuhina tööle asus, oli tal kolm põhilist taotlust: tugeva, ühte jalga käiva kollektiivi loomine ning kooli maine ja õppe-materiaalse baasi parandamine. Vaid viimane oli intervjuu ajaks veel saavutamata – kooli ühiselamu ehitus oli pooleli.

Viis aastat hiljem andis juba kogenum rektor Solo taas intervjuu, sedapuhku Tartu õpetajate seminari üliõpilaste esimesele kuukirjale. Sellest said lugejad teada, et nende rektorit iseloomustab mulgilik jonn, järjekindlus, kohusetunne, abivalmidus ja suutmatus andestada alatust.

Küsimusele, kellega sooviks rektor veel tutvuda ja miks, vastas Solo järgmiselt: „Mul on elus vedanud, sest saatus on mind kokku viinud väga erinevate elukutsete tippesindajatega. Kõik nad on jätnud mulle sügava, positiivse jälje. Mulle meeldib Lennart Meri. Mind vaimustab tema mõttetihedus, sõnaseadmise oskus ning poliitiline tarkus.”

Nendest intervjuudest on palju aega möödunud. Eesti õpetajahariduse 190 aasta juubel on hea põhjus paluda kauaaegsel Tartu õpetajahariduse juhil taas meenutada, kuidas kõik tema ajal oli …

Algkooliõpetajast rektoriks

Alustada võib tüüpiliselt. Ega noor August õpetajaametist unistada osanud, aga Suislepa 7-klassilise kooli lõpetamise järel polnud Viljandis erilisi valikuvariante: arstiks ei kõlvanud, maale ei kiskunud. Loomulikult oli mängus ka elupõline pinginaaber, kelle õhutusel asuti koos õppima Viljandi pedagoogilisse kooli.

Õppis ta algkooliõpetajaks ja nii tuli tal anda kõiki aineid. „Jälgiti kiivalt, mida oled andnud, kuidas tunniandmine on läinud,” meenutab Solo.

Õpetajaamet käes, tuli minna sõjaväkke. Noorele õpetajahakatisele see sobis, sest ta armastas inimesi enda ümber. Sõjaväele järgnesid Tartu ülikool (erialaks filoloogia, vene keele õpetaja) ja õpetaja-aastad. Talle vaatas ühes klassis vastu 40 last, kes said nii paika pandud, et nad kuuletusid ja õppisid ka. Mis neil muud üle jäi, sest õpetaja oli üsna nõudlik.

Toimekat õpetajat märgati ja ta kutsuti tööle haridusosakonda, kus tuli hakata tegelema keerukate probleemidega. See töö oli Solo sõnul raske ja nii hingas ta kergendatult, kui minister pani ette asuda Tartu pedagoogilise kooli direktori kohale. Aasta siis oli 1979.

Tartu pedagoogilises koolis õpetati algklassiõpetajaid, lasteaiakasvatajaid ja muusikaõpetajaid. Õppima tuldi pärast põhikooli (õpe kestis neli aastat), aga oli ka gruppe, kus õppisid keskkoolihariduse saanud noored. Nemad said õpetajakutse kolme aastaga.

Direktoriks asudes tuli Solol seista kohe silmitsi keerukate probleemidega, mida muidu hea mainega koolis oli suhteliselt palju. Solo kääris käised üles ja asus tööle. Kuigi kogu elu käis üleliiduliste õppeplaanide alusel, püüdis ta üht-teist siiski muutma hakata. Korrigeeriti õppekavade sisu ja aineprogrammid viidi kooskõlla õppekavadega.  

Tartu õpetajate seminar

Eesti Vabariigi taassünd andis rohelise tule ka Tartu õpetajate seminari taastärkamisele. Solo oli uurinud õpetajate seminari ajalugu ja tahtis, et õpetajaid koolitav asutus oleks sama hinnatud, kui see oli enne Teist maailmasõda. Alustuseks tegi ta ettepaneku nimetada Tartu pedagoogiline kool ümber õpetajate seminariks. Järgnes põhjalik ja suur töö õppekavadega. See polnud lihtne. Muuhulgas nimetati algklassiõpetaja eriala ümber klassiõpetaja erialaks.

Eriti tugevalt tuli võidelda muusikaõpetajate õppekavade eest, sest muusikaõpetaja eriala nõudis palju individuaalõpet. Ülevalt poolt arvati, et individuaalset õpet võiks olla vähem, sest see maksvat liialt palju.

Solo mulgilik jonn ei lubanud aga muusikaõpetajate erialatunde vähendada. „On suur vahe, kas õpetaja mängib ise klassi ees pilli või laseb muusikat plaadilt,” põhjendas Solo ja nii jäid juba sissetöötatud individuaalsed erialatunnid muusikaõpetajatele alles, vähemalt esialgu.

Praktika oli oluline märksõna kõikide õppekavade puhul. Seminaril kujunesid välja kindlad ja tugevad praktikabaasid.  „Tartu õpetajate seminari lõpetajaid hinnati, sest nad olid õpingute ajal saanud palju praktikat,” teab Solo nüüd rääkida.

Muuhulgas märgati, et osast keskastme aineõpetajatest on puudus ja nii tekkisid lisaerialad, kus valikus olid inglise keel, kunstiõpetus ja käsitöö, eesti keel teise keelena, hiljem ka saksa keel. Alustati täiendkoolitustega, millele hiljem lisandus kaugõpe. Tundus, et liiguti õigel teel, sest õpetajaks õppida tahtjaid jätkus.

Tartu ülikooli alla

Uue aastatuhande alguses hakkasid puhuma uued tuuled Ülikooli tänava poolt. Suur Tartu ülikool ise heitis õpetajate seminarile silma. Solo meenutab: „Tartu ülikool vaatas meie poole juba 1990. aastate alguses, aga me ei võtnud vedu, ajasime oma asja edasi. Ega me lõpuks suure ülikooliga liitumise vastu olnudki, aga tahtsime väga säilitada oma nägu. Seda oleks saanud teha pigem kolledži kui ülikooli osakonnana. Meile lubati, et seminar jääb ülikooli iseseisvaks allüksuseks ja midagi lammutama ei hakata, nii saigi 2001. aastal Tartu õpetajate seminarist Tartu ülikooli õpetajate seminar.”

Edasisest Solo enam rääkida ei soovi, see on liialt valus. Muusikaosakond tõmbus koomale, mitmed õppeained viidi kooskõlla Tartu ülikooli õppekavadega, praktika maht vähenes, mis praegu, tõsi küll, on tagasi tulnud, rektori toolilt lahkus ka Solo.

Ta tundis, et lisaks kõigele nimetatule kippus kaduma ka seminari vaim. See, mis hoidis tudengeid, õppejõudusid ja vahvaid traditsioone (üritused, peod, võistlused, matkad), ja see talle ei sobinud. Solo valutab endiselt südant tulevaste õpetajate pärast, aga ei sega end enam ammu ülikooli tegemistesse.

Jalgratast ei pea leiutama

1999. aasta Tartu õpetajate seminari üliõpilaskonna kuukirjas soovis rektor Solo toonastele tudengitele head tahet õppimiseks  ja soovitas kasutada maksimaalselt aega, mis ei kordu, õppejõududele aga jäärapäist järjekindlust oma seisukohtade kaitsmisel ja ellurakendamisel.

Tänastele õpetajatudengitele paneb kunagine koolijuht südamele, et õpetajas peab olema nii annet, võimet kui ka teadmisi – kõiki neid inimlikke omadusi tuleb endas arendada.

Hariduselu otsustajatel soovitab Solo põhjalikult analüüsida, mis on väärt säilitamist ja mis vajab uuendamist-asendamist. „Ei tasu uuesti leiutada hästitoimivat jalgratast.”

 

---

August Solo

Sündinud 23.02.1935

 

Õpingud

• Viljandi pedagoogiline kool
• Tartu ülikool (filoloogia, vene keele õpetaja, lõpetas 1967)

 

Töökohad

• Tartu 8. keskkool (õpetaja)
• Tartu linnavalitsuse haridusosakond (juhataja alates 1976)
• Tartu pedagoogiline kool (direktor alates 1979)
• Tartu õpetajate seminar (rektor alates 1990)

 

• Ignatsi Jaagu medal (1998)
• Tartu linna Tähe kavaler (2010)