See Tuglase ütlemine inimese kohta, kes köögitüdrukuna kuulatab peretoa ukse taga ja kuulutab siis ilmale „uudist“, sobib just asjatundmatute inimeste kohta …

Keegi nägi välismaal (!), et õpilased vahetunnis ei jaluta, lösutavad põrandal – miks meie peame Eesti lapsi jalutama panema? Ühes Tartu koolis laoti põrandale lausa madratsid … – et oleks lapsesõbralik kool!

„Jalutamine vahetunnis on nõukavärk,“ ütles üks nooruke õpetaja. „Aga miks 1930-ndate Eesti koolis lapsed jalutasid?“ küsisin. Tütreke kohkus ega osanudki vastata. Selgitasin: „Nii said õpilased pärast 45-minutist tundi vähemalt kümme minutit end liigutada.“ Kooli rutiinsed tavad on läbi aegade olnud üsna arukad-kasvatavad. Suur ülekaalulisus (koos tervisehädadega) lastel on ju viimase paarikümne aasta „saavutus“.

Ja anglosaksi avalikes koolides ei antavat kodutöid! Taas üks eelmise sajandi igand meil – tuleks Läänega üht jalga käia! Ehkki Hermann Ebbinghaus selgitas juba 19. sajandi lõpus eksperimentaalselt õpitava püsimällu salvestamise reeglid, saati kognitiivse psühholoogia uuringud 1950–1980-ndatel. Aga neid ei õpitavat nüüd ülikoolideski – jälle „vananenud“ värk.

„Maailm on lahti!“ – kaunis loosung, mis on aidanud tuua kasvõi kooli igasugust rämpsu (kui me ise ei ole asjatundjad ega mõtle). Eriti ohtlik on, kui mõne nn uuendusega tulevad välja maailmas „rändavad“ arvamusliidrid (Hollandis on nii, Rootsi koolis pole seda, Ameerikas on erakoolid jne). Võõrast kultuurist välja rebitud ja meile sisse surutud „innovaatiline asi“ on enamasti lõhkuv-hävitav.

Allakirjutanu suudab taolise „innovaatilisuse“ arutust selgitada ja teadusega ümber lükata, aga kes seda kuulab, ei taheta avaldadagi – külakoolmeister ju! Kellele sa räägid, et oled ligi 55 aastat koolis töötanud, enne seda viis aastat kõrgkooli, pärast üheksa aastat koolieksperimenti, neli aastat aspirantuuri ja väitekiri, 25 aastat kõigil nädalavahetustel teaduskirjanduse analüüsi jne. Aga tuleb poliitik, ametnik, tihti lapsevanem või laps-alaealine, kes ütleb: õpetada tuleb hoopis nii!

Lausa õudne hakkab! Ootan, mil hakatakse samamoodi suunama kirurge, insenere või ka keevitajaid. Ehkki nemad ei tee nii keerulist tööd, kui on laste õpetamine koolis.

Äsja ilmus Ilmamaal Endel Tulvingu 500-leheküljeline raamat episoodilisest mälust, mille teadusosa semantika on jõukohane vahest üksikutele tänastele haridusinimestele – nii labaseks-lihtsaks on muudetud kooliga seotu, lapse arendamise-kasvatamise-õpetamise „teooriad“ on jõudnud köögitüdruku kuulujuttude tasemele. Samas on olemas psühholoogia – see pika ajalooga noor [õnneks looduspärane! – P. L.] teadus, kirjutas Tulving just Ebbinghausile vihjates …