„Folkloristlikud välitööd“ on õpik, mis pakub nüüdisaegset käsitlust sellest, mida folkloori all mõista ja kuidas seda uurida. Raamatu sihtgrupp on folkloristika eriala tudengid, aga sellest leiab mõtteainet kes tahes rahvaluule- või kultuurihuviline.

Möödunud kevadel ilmus Merili Metsvahi koostatud õpik „Folkloristlikud välitööd“, mille autorid on Tartu ülikoolis töötavad folkloristid. Ainulaadne õpik pakub nüüdisaegset käsitlust sellest, mida folkloori all mõista ja kuidas seda uurida.

Raamatu sihtgrupp on folkloristika eriala tudengid, kuigi siit leiab mõtteainet ka kes tahes teine rahvaluule- või kultuuri uurimise huviline. Seega sobib raamat suurepäraselt põhikooli ja gümnaasiumi loov- või uurimistööde juhendajale ning üldse õpetajale, kes soovib arendada õpilastes tähelepanelikkust ümbritseva maailma suhtes.

Raamat on jagatud nelja suuremasse peatükki, millest esimeses tutvustatakse üldisemalt folkloristika uurimisvälja kujunemist. Ülejäänud raamatu peatükid on praktilisema suunitlusega ja neis käsitletakse folkloristlikku uurimist: välitööks valmistumisest, välitöö kulgemisest ja selle uurimuseks vormistamisest kuni andmete talletamiseni tulevaste uurijate jaoks. Kooliga seoses pakuvad erilist huvi raamatu teine peatükk, kus räägitakse mitmesugustest meetoditest (intervjuust, osalus- ja autoetnograafilisest vaatlusest, mitmepaiksetest ja internetis tehtavatest välitöödest), ja kolmas osa, kus lahatakse uurimistöö käigus ettetulevaid küsimusi ja probleeme.

Folkloor ja internet

Koolides on folkloori õpetamine kuulunud kirjandustunni juurde. Õpikutes puudutatakse igal aastal mingit traditsiooniliselt rahvaluuleks peetud osa – jutte, lühivorme, laule –, kombates siin-seal ka midagi, mida nimetatakse tänapäeva rahvaluuleks. Mainitakse põgusalt, et tänapäeval on rahvaluule suures osas internetti kolinud ning seal on arenenud välja rahvaluule uued vormid, nt meemid.

Sellise käsitlusega seostub kaks senises kooliõpetuses esinevat probleemi, mis saavad üha selgemaks ka „Folkloristikke välitöid“ lugedes. Esimene mure puudutab just tänapäeva rahvaluule käsitlust kooliõpikutes. Internet on kujunenud väga soodsaks uueks rahvaluule tekkimise ja levimise platvormiks ning võib arvata, et veebis elav rahvaluule seisab õpilastele palju lähemal kui õpetajatele. Oleks seega hädavajalik juhendada õpilasi rahvaluule uusi väljundeid teadvustama ja nendes orienteeruma. Selle jaoks ei tundu juhiseid ja toetavaid materjale olevat kaugeltki piisavalt. „Folkloristlikest välitöödest“ leiab Maili Pildi kirjutatud huvitava peatüki sellest, kuidas teha välitöid internetis.

Teadmiste kõrvale oskused

„Folkloristlikes välitöödes“ selgitatakse, kuidas uurida folkloristika, etnoloogia, antropoloogia või sotsioloogia valdkonna probleeme. See suunab mõtlema, et ka koolis saaks ja tulekski selliseid interdistsiplinaarse olemusega probleeme käsitleda lisaks kirjandustunnile ka nt ajaloo-, ühiskonnaõpetuse ja usundiõpetuse tunnis. Gümnaasiumis on selleks suurepärane võimalus uurimistöö.

Ühtlasi annab raamat ideid selleks, mida võiks koolis tehtavate uurimistööde raames üldse uurida. See suunab märkama vahetut ümbrust ja mõtlema sellele, mis kujundab meie argitõelust. Millised toimingud kujundavad minu argipäeva? Kuidas ja miks tähistame mõnd tähtpäeva? Mis uskumused mõjutavad minu klassikaaslaste igapäevast käitumist? Millisena näen mina ja näevad minu klassikaaslased oma identiteeti? Kuidas käituvad inimesed bussis, kaubamajas? Kuidas tajuvad kaas­õpilased koolikeskkonda? Kuidas käitun mina või käituvad mu sõbrad sotsiaalmeedias? Milliseid teateid, nalju või lugusid jagavad klassikaaslased internetis? Kuidas erineb minu internetisuhtlus vahetust suhtlusest? Kaasaegne folklooriuurimine ja välitööd on suurel määral igapäevaste kultuuriprotsesside mõistmine.

Emotsionaalses mõttes on raamatu kõige väärtuslikum osa Eesti ja välismaa folkloristide kogemuslood. Need õpetlikud ja isiklikud lood tuletavad meelde, et folkloori kese on siiski elulised kogemused, mitte teoreetilised süsteemid. Autorid puudutavad avameelselt uurimuse käigus tehtud vigu ja kimbatusi, millesse nad on sattunud. Ei peeta paljuks rääkida ka kõige praktilisema loomuga juhtumitest (nt soovitus võtta kaasa magamiskott, varupatareid või harjutada end mõttega, et mõnel uuritaval võib olla sootuks teine arusaam hügieenist). Nii on igast peatükist tunda, kuidas autorid soovivad noori folklooriuurijaid toetada.