Ei oska öelda, kui paljudes ettevõtetes on ametis erivajadusega noori, kuid usun, et nende arv tasapisi kasvab. Pehmet mööblit tootev Neiser Grupp on üks neist, kuhu juba aastaid võetakse HEV-noori nii praktikale kui ka tööle. Et ettevõtte toodangust moodustab 98% eksport, on kvaliteet väga tähtis, ja firmast kinnitatakse, et erivajadusega noorte tööga ollakse rahul. Veel rohkem, siinkohal tuleb rääkida ka ühest eduloost. Ääremaal kasvas koos emaga kurttumm poiss, kes koolis ei käinud ning lugeda-kirjutada ei mõistnud, vaid oskas ainult vähesel määral viipekeelt. Ta õppis selgeks tisleri eriala, sai tubliks ja hinnatud töömeheks, ostis korteri ja tõi emagi maalt linna. Ettevõttes peetakse temast lugu ja suhtutakse kui võrdsesse.

Paljudele peredele, kus kasvab erivajadusega laps, teeb tulevik muret. Kohtusin hiljuti perega, kus 21-aastane tütar on lõpetanud lihtsustatud õppekaval õppides põhikooli, kuid kutsekoolis ametit õppima pole autistlik neiu veel valmis. Kuigi ta õppis kolmeaastaselt iseseisvalt lugema ja teab lapsest saati kõigi riikide lippe, pealinnu ja tähtsaid aastaarve peast, ei saa ta igapäevaeluga iseseisvalt hakkama. Põhikooli jooksul vahetas tüdruk kooli kolm korda. Alustas teistega koos suures klassis, kuid peagi selgus, et ei saa hakkama. Jätkas väikeses koolis, kus ta ühel hetkel taheti viia toimetulekuõppekavale, millega vanemad ei olnud nõus. Neiu vahetas taas kooli. Viimased neli aastat sõidutasid ema-isa teda hommikuti kooli 70 km kaugusele, tulid sama teed tagasi linna tööle, õhtul sõitsid lapsele järele, ja jälle koju. Nad tunnistavad, et see oli ränk, aga vähemalt süda oli rahul, sest õpetajad olid mõistvad ja inimlikud.

Praegu käib neiu Juksi tugikeskuses. Juhendaja abiga keedab suppi, pühib ja peseb põrandaid, triigib ja teeb palju käsitööd: koob kaltsuvaipu ja valmistab keraamikat. Ühtlasi aitab keskuses mutreid ja kruvisid 50 kaupa kotikestesse pakkida. Ta võtab kõiki talle antud ülesandeid surmtõsiselt ja on nõus rassima, nii et higi jookseb.

Vanemad kinnitavad, et tüdrukule meeldib tegutseda. Ainult et tegutsemisvõimalusi sellistele noortele praegu eriti ei ole. Täisealiseks saamiseni on nad toetatud ja hoitud, kuid üleminek on järsk. Pereisa meenutab, et Hollandis tööreisil olles sõideti kolleegidega läbi ühest asulast ning astuti sisse väikesesse kauplusesse, kus müüjad olid erivajadusega. „Ostsin mälestuseks ühe kruusi, mida nad pakkisid vähemalt kümme minutit. Pakk nägi välja armsalt õudne, aga nad ise olid nii uhked. Kõik see oli hästi liigutav. Usun, et mind mõistavad kõik, kellel endal sarnase lapsega kogemus olemas.“