Täiskasvanu õpimotivatsiooni toetamiseks on oluline olla teadlik teguritest, mis avaldavad õppimisele mõju. Kuid õigesti valitud õpetamisviis on vaid üks õpetaja käsutuses olevaid vahendeid. Sellest olulisemad on õpetaja enda hoiakud, arusaamad ja motiivid ning teadmine sellest, millist mõju avaldavad need õppijale.

Tõeliste muutuste esilekutsuja on õpetaja enda sisemine motivatsioon ja sära, oskus ja tahe märgata igas õppijas midagi erilist ja temale ainuomast.

Õpimotivatsiooniga seotud teemadel arutleti hiljuti Tartus täiskasvanute gümnaasiumide ja kutsekoolide seminaril „Õnneks on vaja õppida! Täiskasvanud õppija toetamine õppes“.

Miks tuleb õppimist motiveerida?

Kuna keskkond muutub kiiresti, peab ka inimene muutuma ja kohanema. Seetõttu ei piisa ainult koolist saadud teadmistest ja oskustest, oluline on omandada ka püsiv kõrge õpimotivatsioon.

Täiskasvanueas õppimine on väljakutse, mis nõuab aega ja pühendumist. Õppijal tuleb jagada ennast mitme kohustuse ja elurolli vahel: töö, pere, muud ülesanded. Sageli tuleb uue eluga kohanduda ka õppija lähedastel, kes peavad olema valmis osa koduseid ülesandeid endale võtma ja pakkuma emotsionaalset tuge.

Täiskasvanud, kelle õpingutes on olnud pikem paus, võivad tunda end ebakindlalt ning olla väga tundlikud hindamisele ja tagasisidele, eriti juhul, kui nad on varasemalt kogenud läbikukkumist. Eelmised õpikogemused, ka negatiivsed, tulevad kaasa uude õpisituatsiooni ning see asetab täiskasvanu õppimise hoopis teistsugusesse konteksti – õppijal tuleb oma õpimotivatsioon üha uuesti leida, et õpingud lõpule viia.

Tugev õpimotivatsioon ja loomulik uudishimu soodustab ka edaspidi elukestvas õppes osalemist ning püsimist. Õppeprotsess, milles osalevad motiveeritud õppijad ja õpetajad, on nauditav ning kasvatab õppimis- ja kogemissoovi veelgi.

Õppimistahe on vaid üks paljudest inimest tegudele ajendavatest motiividest. Hoiakud, motiivid ja ajendid on omavahel tihedalt seotud – kui üks neist muutub, avaldab see mõju kogu motivatsioonisüsteemile. Sügava õpihoiaku teke võib anda tõuke keerulisemate ja sügavamate motiivide sünniks ning laiemaks enesearenguks soodsa pinnase tekkeks. Pindmine õpihoiak võib seevastu inimese arengut ka laiemas plaanis pärssida.

Kuidas vältida motivatsioonilõkse?

Seminaril jäi kõlama sõnum, et esmajoones on oluline luua toimiv õpilase-õpetaja suhe. Suhe, mis võimaldab kasvada ja areneda nii õppijal kui ka õpetajal.

Aktsepteeriv, empaatiline ja ehe suhe vähendab õppimisel pinget. Stressis aju seevastu ei ole õppimiseks avatud: kõrgema tasandi ajufunktsioonid lõpetavad stressiolukorras töö, kuna keha valmistub piltlikult öeldes ründama või põgenema. Seetõttu tuleb pinget õpisituatsioonis võimalusel vältida.

Mitme kooli esindajad tõid häid näiteid, kuidas toimivat suhet luua ja hoida ning õppija ärevust vähendada.

Suhte loomine juba vastuvõtul

Audentese e-gümnaasiumis on juba aastaid vastuvõtu üks olulisim osa õppijaga peetav vestlus. Vestlusel keskendub õppenõustaja õppija varasemale õpiteele, tema tulevikuplaanidele, igapäevasele keskkonnale ja tegemistele ning sellele, mida ootab õppija tulevaselt õppelt ja millised on seejuures tema võimalused.

Tänu vestlusele mõistab õppenõustaja õppijat paremini ning saab talle koostada õppeplaani, mis vastab konkreetse õppija vajadustele ja võimalustele. Avatud vestlus paneb aluse koostööle ja vähendab õppija ärevust. Vastuvõtuperioodi lõpus on õppenõustajal väga hea ülevaade sellest, kes on tulevased õppijad, ning õpilastel on julgem tulla kooli.

Mentorlus päästab lõksust

Kõige olulisem õpimotivatsiooni toetaja on õpetaja. Et tugevdada õppija ja õpetaja suhet ning teineteisemõistmist, alustas Audentese e-gümnaasium eelmisel õppeaastal mentorlusega: õpilane saab endale soovi korral isikliku õppementori kogenud õpetaja näol.

Regulaarsete vestluste käigus aitab mentor juhendataval seada eesmärke, analüüsida õppetööd ja ennast selles protsessis, otsida seoseid õnnestunud ja ebaõnnestunud tegevuse ja käitumise vahel ning – last but not least – õppida kogemusest.

Juhendatav muutub tänu mentorlusele iseseisvamaks ning saab teadlikumaks enda õppimisest, harjumustest, tugevatest ja nõrkadest külgedest. Mentor selgitab õppetegevuste tähendusi, et õpilane saaks siduda neid igapäevaeluga.

Selline teadlik lähenemine aitab õpilasel pääseda kinnistunud (kuid mitte alati tõeste) uskumuste motivatsioonilõksust. Näiteks on mõni inimene veendunud, et talle ei ole antud võimeid reaalainetega toime tulla või et tal on kehv mälu. Niisuguse uskumuse taga võivad olla puudulikud õpioskused ja sellest tulenev õpitud abitus, mille tõttu õppija ei soovi enam pingutada.

Uskumusi aitavad ümber lükata tegevuse analüüs ja mentori pidev toetav tagasiside koos nõuannetega olukorra parandamiseks. Mentorlusest võidab ka mentoriks olev õpetaja, sest temagi seisab vahel silmitsi oma uskumustega, mis õppeprotsessile kaasa ei aita.

Mentorina tekib õpetajal aeg ja ruum, mõistmaks paremini õpilast ja tema maailma. See on kasulik võimalus hinnata ümber oma hoiakuid, väärtusi ja uskumusi ning saada uut kogemust ja sügavamaid teadmisi.

Meeskonnatunde loomine

Tartu täiskasvanute gümnaasiumis on hea suhte loomiseks ja meeskonnatunde tekitamiseks ette nähtud sisseelamisaeg, mille vältel õppimatulnud ühiselt tegutsevad.

Sisseelamisperioodil õpivad nad üksteist paremini tundma ja usaldama. See tugevdab rühma ja sidet kooliga, vähendab ärevust ning lõppkokkuvõttes muudab õppimisest loobumise keerulisemaks.

Mõtestatud ja omaks võetud valikud toetavad sisemise motivatsiooni teket. Tartu kutsehariduskeskuse kutsevaliku aasta projekt loob õppijale võimaluse panna end proovile mitmel erialal ja hinnata ennast mitmesuguses tegevuses, võtta aega ja küsida, kes ma olen ja mida tahan teha. Tänu sellele on õpilane hiljem eriala valides teadlikum, lähtudes reaalsest kogemusest, mitte vaid ettekujutusest, mida eriala endast kujutab.

Ka õppemeetoditel on õpimotivatsioonile oluline mõju. Püsivat õpihuvi tekitavad ülesanded, mis nõuavad õppija aktiivset osavõttu ja uurimistegevust. Eriti olulised on probleemülesanded, mida ei saa lahendada olemasolevate teadmiste põhjal ja mis nõuavad pingutust.

Lihtsat ülesannet sooritades ei õpi aju midagi uut. Üksnes pingutus tekitab ajus uusi närviseoseid ning koos sellega ka uut teadmist. Samal ajal tuleb hoolega jälgida, et pingutus oleks õpilasele jõukohane. Üle jõu käiv pingutus ei soodusta õpihuvi, vaid hoopis pärsib seda.

Arukad õppimisviisid

Õpimotivatsiooni võivad pärssida ka varasemalt omandatud valed õppevõtted. See on üks levinumaid motivatsioonilõkse. Teadmatus, kuidas õppimine toimub, ning oskamatus õigesti õppida võib paljudele õppijatele anda vale sõnumi, et neil ei ole piisavalt võimeid ning nad ei ole küllalt targad. Üksnes selle muutmine võib parandada õppijate õppeedukust ja tõsta nende enesehinnangut.

Oluline on toetada autonoomset motivatsiooni. Õppija, kelle tegevus on ajendatud huvist ja kirest teadmiste järele ja/või veendumusest, et uus oskus ja pädevus on talle kasulik, on edukam kui õppija, kes õpib ebameeldiva tagajärje (nt halvad hinded) vältimiseks või teistele meele järele olemiseks.

Õpetajal on õpikeskkonna kujundajana oluline roll. Varasemast rohkem tähelepanu tuleks pöörata õppimisele endale, mitte sooritusele; eri õpitegevuste mõtestamisele ja väärtustamisele õppija perspektiivist; pidevale positiivsele märkamisele, mitte hindelisele testimisele; õppija eneseanalüüsile ja reflek­sioonile (mille poolest on õppija täna targem kui eile).