Kui erinev on alustava õpetaja nädal Eesti ja Läti üldhariduskoolis? Lugege õpetaja Daiga Vabule kirja ja otsustage ise.

Kuidas teha nii, et noored õpetajad ei lahkuks koolist? Seda küsimust uurivad Eesti, Läti ja Leedu esindajad ühises Nordplus Horizontali projektis „Reducing Teacher Drop-Out Rate“. Leedust osalevad Panevežyse rakenduskõrgkool ja Kedainiai kutsehariduskeskus, Lätist Liepaja ja Läti ülikool ning Eestist Tallinna ülikool kui õpetaja kutseaasta üks vedajaid. Lisaks osalevad projektis kolme Riia kooli õpetajad. Alljärgnevalt annabki üks neist, inglise keele õpetaja Daiga Vabule ülevaate, kuidas tunneb ennast Läti alustav õpetaja. Näeme, et mured ja rõõmud on meil küllaltki sarnased. Siin on tema kiri.

„Tervitus! Minu nimi on Daiga ja olen inglise keele õpetaja ühes Riia koolis. Olen siin alustav õpetaja juba teist korda (töötasin samas koolis aastakese ka 2014/2015. õppeaastal, kuid vahepeal elasin kaks aastat Walesis, mistõttu olen koolis jälle uus). Mul paluti kirjutada Läti alustava õpetaja tüüpilisest nädalast.

Esmaspäev

5.52. Minuga ei juhtu seda esmaspäeviti (või tegelikult ka teistel nädalapäevadel) peaaegu kunagi, kuid täna ärkasin tõepoolest enne, kui täpselt ajastatud äratuskellade armee mu unne sekkus. Tavaliselt püüan äratuskella seni edasi lükata, kuni seda enam ignoreerida pole võimalik, ja torman siis ülepeakaela, et end poole tunniga valmis seada.

Tööle saabudes teadsin, et mul tuleb juhtkonnast kuidagi mööda hiilida, sest olin üks ulakatest, kes otsustas laupäeval mitte töötada – 10. klassi sisseastumiseksamite korraldamiseks oli vaja 52 vabatahtlikku. Mõnikord võetakse seda isiklikult. Mul aga vedas! Õpetajate tuba oli tühi, ainult mõned kolleegid palvetasid koopiamasina suunas, et õnnestuks hommikused töölehed ikkagi välja printida. Lastel ei soovita me asju viimasele minutile jätta, kuid ise teeme seda küll. Iga kord. Minagi pole sugugi parem. Minu päästerõngas on mapp, mille üks kolleeg mulle aasta alguses lahkelt ulatas – selles on kõikvõimalik materjal, mida ta kolme aasta jooksul siin koolis töötades on kogunud. Mõned neist on ka minu enda koostatud – see teadmine teeb mu enesetunde paremaks.

Täna on mul kuus tundi, mis kolleegidega võrreldes polegi hull. Esimesed viis töötan ühes ja samas klassiruumis, viimase tunni annan aga pööningutuba meenutavas ruumis, mis on teistest klassidest poole korruse võrra kõrgemal. Kutsun seda oma torniks. Kell 16.30 olen vaba.

Lähen torni ja toon sealt õpikukomplektid kolmanda korruse klassi. Siin koolis on kombeks, et kui kodutööd ei anta, jätavad õpilased õpikud kooli. Minu hommikune grupp (vaesed nunnud, mul on neist kahju) on 11. klass. Nendega on mul esmaspäeva ja teisipäeva hommikuti topelttund. Ma ei ole kunagi nii vaikset gruppi kohanud. Kui nad kirjalikke ülesandeid teevad, kuulen seinakella tiksumist. Kui küsin neilt, kuidas nädalavahetus läks, on vastuseks vaikus.

Kahe koolitunni järel toimub 180-kraadine pööre. Siseneb mu 10. klass, kes on alati valmis kõnelema ja kaasa lööma. Üks tüdrukutest veetis just nädala Egiptuses ja kuulame, kui õnnelik on ta võimaluse üle Euroopas elada, ning pöördume siis tunni teemade juurde. Nad on alati valmis kõiges kaasa lööma, isegi kui kommenteerin, et tõenäoliselt pole ülesanne kuigi meelelahutuslik. Nad teavad, et olen üpris sarkastiline, ja tulevad sellega toime. See tähendab ka, et võin ennast veidi rohkem välja elada ja saame natuke koos naerda.

Hommiku viimane grupp on järgmise 11. klassi üksiktund. Seal on üks üleannetu õpilane, kellele meeldib piire kombata. Mulle see meeldib, sest saan harjutada oma terast meelt. Tema tänast kaasõpilast tsiteerides: „Hahaa, õpetaja praeb jälle õpilast X“. Pärast praadimist on käes lõunasöögi aeg.

Lätis käivad inimesed peamiselt sööklas söömas. Mina olen üks veidrikest, kes võtab lõunasöögi kooli kaasa, mis tähendab, et enamasti lõunatan üksinda. Kuna mul on hommik väga tihe, on üksinda söömine enamasti mõnus vaheldus.

Vanalinnas töötamisel on omad eelised. Sellisel kaunil päeval nagu täna pigem sureksin, kui istuksin terve päeva sees. Kui mul on tunniplaanis vabu tunde, veedan vähemalt ühe neist linnas jalutades. Seejärel tuleb veel üks tund, tunnike konsultatsioone ja olengi vaba. Jään siiski veel kooli, et esmaspäevast kokkuvõte teha. See pole väga tore tegevus, kuid pole põhjust ka liialt nuriseda.

Teisipäev

Kogu päev on üks suur udu. Mul on viis tundi, lõunapaus, veel kaks tundi ja konsultatsioonid. Täna kohtun nelja klassikomplektiga, kellest ühega on mul kolm tundi järjest. Mul on neist kahju – väga keeruline on nii pikalt keskenduda. Kui meil on kontrolltöid, teeme need teisipäeviti, et kolme järjestikust tundi kuidagigi tükeldada. Seega jääb mulle tänase päeva lõpuks armastusväärne virn kontrolltöid umbisikulise teguviisi kohta.

Püsin kogu päeva oma tornis, laskudes alla ainult selleks, et õpetajate toas lõunatada. Koopiamasin on öösel ära parandatud. Tore on näha, et see suudab püstisi ridu printida, nädalate kaupa pidime kaela väänama, et normaalselt lugeda. Olin pakkunud välja, et võin sisseastumiseksami tulemused pärastlõunal arvutisse sisestada, kuid üllataval kombel said matemaatikaõpetajad 960 eksamitulemusega juba esmaspäeval ühele poole. Seega sain koolist tulema kell 15.30.

Kolmapäev

Armastan kolmapäevi! Mul on ainult kolm tundi, alustan kell 8.20, vahepeal on kaks vaba tundi ja keskpäevaks olen lõpetanud. Esmaspäeval küsis üks õpilane, kas olen kolmapäeval koolis – tal on sünnipäev ja ta soovib mulle tükikese kooki tuua. Ma polnud selle vastu. Koogist lisaenergia saadud, lähenen oma kontrolltööde virnale. Ütlen õpilastele ikka, et isiklikku elu mul pole ja seepärast on nende kontrolltööd mul alati järgmiseks päevaks parandatud. Sellise vastuse eelis on, et õpilased ei küsi siis liiga palju, mida ma pärast kooli teen. Tõsiasi on aga see, et olen küllaltki laisk ja kui ma asju kohe ära ei tee, siis lükkan neid viimase võimaluseni edasi.

Täna õpetan ma ka ingliskeelset kõnekunsti 12. klassile. On juba üsna aastalõpp ja nad on asunud oma kõnesid ette valmistama. Järgmisel nädalal nad veel harjutavad ja siis on ettekandmise aeg. See on omapärane aine, mida mulle endale koolis ei õpetatud ja mis on tunniplaanis ainult mõnes üksikus Läti koolis. Et arvestus saada, on selles õppeaines kõnelemine möödapääsmatu.

Neljapäev

Neljapäevad on ainsad, mil tulen kooli kella üheksaks. Kõhe tunne tekib, kui kuulen, et kolleegi tunniplaan on muutunud. Ups! Kahjuks ei saa me selle peale loota, et tunniplaani muudatused jõuaksid internetti, sest suurem osa olulisest informatsioonist riputatakse õpetajate toa stendile. E-kirjad küll eksisteerivad, kuid mingil põhjusel eelistab meie juhtkond asju välja printida. E-kirju saadetakse, kuid nende sisu viitab pelgalt uute teadete lisandumisele õpetajate toa stendile.

Muidu aga oli päris tore päev. Neljast tunnist kahes toimus minu rühmadel kontrolltöö, mis tähendab jälle tööde hindamist. Jee! Kuid laste töid lugeda mulle meeldib, nende leiutatud laused on kohutavalt naljakad. Täna otsustasin vaba tunni ajal reedesed tööd ära parandada ja tavapärase „molutamise“ asemel tööajal tegelikult ka tööd teha.

Reede

Võrreldes ülejäänud nädalaga on reeded rasked – mul on kuus tundi, millest kolm toimuvad sama klassiga. Õnneks on nende vahel teisi tunde, mis tähendab, et õpilased saabuvad minu juurde tagasi rõõmsalt ja naeratades. Neilgi oli kontrolltöö, mis tähendab, et nädalavahetuseks jääb mulle päris mitu virna. Vaba tunni ajal paluti mul vestelda Norrast pärit külalistega, kuid külastuse organiseerijad leidsid tunnid, mida külalised vaatlema saata, ning jäin taas kord omapäi.

Reedeti ja teisipäeviti on mul koorilauluõhtud. Seega jään pikemalt kooli, et natuke tööd teha, ja lahkun koolist kuue paiku. Sel nädalal on õpilased usinasti suurpuhastusega tegelnud; osa neist on pesnud aknaid isegi klassitundide ajal. Kuna meie koolimaja on neljakorruseline, rõõmustan iga aknapesu järel, et uudised laste aknast välja pudenemise kohta puuduvad.

Laupäev

Sel nädalal tuleb meil töötada ka laupäeval – esmaspäeva, 30. aprilli tunnid on liigutatud laupäevale, et kevadpühade ajal oleks neli vaba päeva järjest. Esmaspäevaga sarnane päev, kuid vaevalisem, sest olen kõiki rühmi nädala jooksul viis korda juba näinud. Paljud õpilased on otsustanud poppi teha ja selle tagajärjed vastu võtta – kui puudumisi koguneb liiga palju, saavad nad kirjaliku hoiatuse ning kolme hoiatuse järel võib õpilase koolist välja arvata. Mõtlesin õpilastega filmi vaadata, kuid otsustasin selle siiski mai lõppu jätta, sest siis on õpimotivatsioon veelgi madalam. Minu õnneks on õpilastel pärastlõunal karjääriüritus ja saan varem koju.

Nagu märkasite, ei pea ma igal nädalal osalema kohustuslikel koosolekutel. Neid aeg-ajalt küll toimub, kuid enamasti koolivaheajal. Teiseks ei pea me tunniplaanivälisel ajal koolis viibima, kuid see pole nõnda kõigis Läti koolides. Säärased väiksed eelised on üks põhjus, miks mulle siin koolis töötada meeldib. Muidugi võiksin nuriseda ja öelda, et mul on nädalas päris palju vabu tunde, kuid see tekitab segadust vaid esimestel töönädalatel. Kui mul oleks mõjuv põhjus tunniplaani erisoovideks (näiteks teine töö, laste viimine lasteaeda), siis võtaks kool neid soove arvesse.

Ja ongi kõik!

See on minu tüüpiline nädal alustava õpetajana Lätis. Nagu alguses juba ütlesin, on mul suur privileeg siin töötada. Paraku pole mitte kõik alustavad Läti õpetajad niisama heades tingimustes ja seepärast loodan anda Nordplus Horizontali projekti kaudu oma panuse tingimuste ja võimaluste parandamiseks, et noored õpetajad oma ametisse püsima jääksid. Pealegi on minu jaoks alati huvitav näha laiemat pilti, et olukorda paremini mõista.“