Vanasti olid raudteeülesõitude ees plakatid „Hoia rongi eest!“. Väga vajalikud hoiatused. Poleks uskunud, et jõuan kunagi peakirjani „Hoia loogika eest“. On ju loogika see, mis teeb inimesest inimese.

Paraku tajusin Paide arvamusfestivalil, et seal oli loogikat üleliiagi. Pidevalt kordusid igati loogilised postulaadid, et lapsele peab jaguma valikuvõimalusi, laps peab saama ise oma õppimise üle otsustada, õpetaja peab klassis rõõmsat meeleolu üleval hoidma, õppida tuleb elulisi probleeme lahendades, õpe peab lähtuma laste huvidest, laps peab saama aru, miks ta midagi õpib, lapsele ei tohi valmis­tõdesid ette sööta, ta peab need tõed ise avastama jne. No kes poleks neid lööklauseid juba sadu või isegi tuhandeid kordi kuulnud!

Nende igati loogiliste tõdede kuulutamise aeg hakkab läbi saama. Toredate juttude juurest on vaja toredate tegude juurde jõuda. Ja kas siin pole ka üks suur vastuolu? Me ütleme, et lapsele ei tohi valmistõdesid ette anda, aga arvamusfestivalil toidame üksteisi just nendega. Kusjuures valmistõdede kordajate hulgas oli haridusteadlasigi.

Jan Amos Komenský kirjutas Tartu ülikooli asutamise aegu (1632) oma „Didactica magnat“ ja rõhutas juba seal, et õppimist, uurimist, arutamist on soovitatav alustada piltlikest näidetest, millest liikuda tasapisi üldistuste suunas. Igale õpetajaks õppijale toonitatakse, et laste loogilise mõtlemise arendamiseks on vaja lasta neil võimalikult palju seaduspärasusi ise avastada, sest valmistõdede ettesöötmine pärsib loogilise mõtlemise arengut.

Siiski oli arvamusfestivalil ka meeldivaid erandeid. Soome õpetaja Lea Tornberg näitas Paide vallimäel võimlemisriistu, mis ta on oma klassis üles pannud, et lapsed saaksid tundide ajal neid kasutada. Vallimäele tulnud lapsed panid kohe poksikindad kätte ja materdasid poksikotti, ronisid mööda torusid, rippusid seal jne. Ja vaata – see pani inimesed loogiliselt mõtlema! Nad küsisid Lea Torn­bergilt, kas liigne võimlemine ei hajuta laste tähelepanu, kas mõni laps ei ripu terve tund ainult kangi küljes, kas lapsevanemad sallivad tundide ajal võimlemist, kes nii nupukad võimlemisriistad välja mõtles jne.

Ja teine näide: prantsuse lütseumi ja 32. keskkooli õpilased kandsid ette piltliku lühinäidendi selle kohta, kui imelikult suhtutakse meie koolides erivajadustega lastesse. Pärast näidendi vaatamist tekkis kuulajatel rohkesti oma loogilisi küsimusi ja pakuti välja ka lahendusi.

Loodetavasti näeme järgmisel arvamusfestivalil palju rohkem fantaasiat ergutavaid piltlikke näiteid meie koolielust. Miks mitte ka ülikoolielust.