Me kõik lähtume oma eluvalikutes tunnetest. Kuula oma südant: mida ta sulle ütleb, mida sa peaksid tegema? Ja mitte vaid armuelus, niisama ka majanduses, poliitikas. Ja süda ütlebki alati midagi, ainult et iga hetk võib ta öelda midagi hoopis isesugust. Püüa siis sellele vundamendile midagi püsivat ehitada – nüüd, kus jumal olla surnud. Ja ometi me kõik ehitame. See tunnetele põhinemine teebki meid olemuslikult modernseks.

Eestis lavastatakse küllalt vähe klassika tõlgendusi. Ei, ärge mõistke valesti – klassikat lavastatakse Eestis palju. Aga tõlgendusi, värskeid pilke krestomaatilistele teostele ilmub lavalaudadele haruharva. Lihtsalt Eesti teatri traditsioon on teistsugune, pigem näitlejakeskne.

See ongi üks põhjus, miks teater NO99 kutsus Tšehhovi „Kajakat“ tõlgendama varjaagi kaugelt Itaaliast, sealt, kus päike eredam ja tõlgendamistraditsioon teatrikunstis pikem. Vene teatriguru Anatoli Vassiljevi õpilane Giacomo Veronesi on kaua kaalutud valik. Tema tõlgenduste eripära on selles, et ta mitte ei lajata neid brutaalselt algteosele peale, nagu paljudel kirvetöölistel juhtub, vaid kasvatab oma värske ja isikupärase tõlgenduse välja otse originaalteose tihedast seeneniidistikust.

Veronesi tõlgendab Tšehhovi „Kajakat“, seda nüüdisaegse teatri piiblit, modernsuse enese kaudu. Modernse inimese tunnus on elu rajamine oma tunnetele. Veronesi on „Kajakat“ pikalt täppislugenud ja avastanud Tšehhovi poolt oma näidendisse sada aastat tagasi peidetud debati modernsuse kui sellise tulevikuvõimaluste üle. Nüüd, mil tundub, et samamoodi enam edasi ei saa, aga uutmoodi ei oska, nüüd, kui antropotseen, inimese kõikvõimsuse ajastu, hakkab meie silme all kuhtuma, on ülim aeg „Kajakas“ taas ette võtta.

Esietendus 2. märtsil. Žanrimääratlus, nagu Tšehhovilgi, komöödia.