Oleme juba harjunud, et matemaatika-, füüsika- ja keemiaõpetajaid on raske leida. Nüüd võib tekkida ka informaatikaõpetajate defitsiit.

Põhjuseks on radikaalne muutus informaatika õpetamisel. Kui seni on õpetatud õpilastele eelkõige igapäevaseid digipädevusi, et mitte öelda Microsoft Office’i kasutamist, siis nüüd on toodud paljude maade koolides juba algklasside õppekavasse programmeerimise, algoritmide jm arvutiteaduse komponente. Seda teed on läinud näiteks Inglismaa, kus teoreetilisemat laadi informaatika õppeaine muudeti koolides kohustuslikuks 2014. aastal. Soome astus sama sammu 2016. aastal, tuues programmeerimise riiklikku õppekavasse. Kui kunagi levis laias maailmas müüt, et kõik Eesti lapsed õpivad juba esimeses klassis programmeerimist, siis nüüd on päriselt nii Soomes, mitte Eestis.

Tegelikult uueneb informaatika ainekava ka Eestis. HITSA juures tegutsenud põhikooli informaatika töörühm on koostanud soovitused programmeerimise, robootika, digiturbe ja digimeedia teemade toomiseks 1.–9. klassi informaatika ainekavasse. Valminud on e-õpik. Ka gümnaasiumi töörühm on koostanud uue informaatika ainekava, mille keskmes on rühmapõhiselt teostatav tarkvaraarendusprojekt „DigiTaru“, kus õpilastel on erinevad rollid (arendaja, testija, disainer, projektijuht jt). Et oma rolliks arendusprojektis valmis olla, peaks iga õpilane juba 10. klassis osalema ühel-kahel valikkursusel. Sellisel moel ei õpi küll iga õpilane programmeerima, kuid saab tarkvaraprojektis osalemise kogemuse. „DigiTaru“ katseprojekt käivitub kuues koolis tänavu sügisel. 2020. aastast on plaanitud uued, tarkvaraarendusele keskendunud ainekavad juba kõikides koolides käiku lasta.

Tegevuskavad seega on, kuid kas jätkub õpetajaid, kes need ellu rakendaksid? EHIS-e andmetel töötab Eesti haridusasutustes praegu 215 informaatikaõpetajat, kellest vaid veerandil on kvalifikatsioon – nii ainealane kui ka pedagoogiline kõrgharidus. See tähendab, et juurde on vaja koolitada ligi 300 kvalifitseeritud informaatikaõpetajat. Seda juhul, kui informaatika jääks valikaineks. Kui informaatika muutub aga kohustuslikuks, on veel rohkem õpetajaid juurde vaja.

Probleem on tõsine ja nii korraldati 31. augustil Tallinna ja Tartu ülikooli ühine ajurünnak, kus mängiti läbi võimalikke lahendusi uute õpetajate kiireks leidmiseks ja koolitamiseks. Tallinna ülikoolist digitehnoloogiate instituudist osalesid direktor Peeter Normak, vanemteadur Mart Laanpere, programmijuht Inga Petuhhov ning lektor Jüri Kurvits; Tartu ülikoolist arvutiteaduse instituudi lektor Eno Tõnisson. Et arutelu oleks laiapõhjalisem, olid osalema kutsutud HITSA ProgeTiigri programmijuht Kristi Salum, TTÜ tarkvarateaduse instituudi teadur ja Pelgulinna gümnaasiumi arendusjuht Birgy Lorenz, Kose gümnaasiumi õpetaja ja õpetajate liidu juhatuse liige Astrid Sildnik ning HTM-i e-teenuste osakonna juhataja Kristel Rillo.

Arutelu soojenduseks pakkus Mart Laanpere välja mõned võimalused, kuidas Tallinna ja Tartu ülikool saaksid tagada, et Eestis oleks lähema viie-kuue aasta jooksul 300 informaatikaõpetajat rohkem.

• Valmistada igal aastal informaatikaõpetajaks (nii põhi- kui ka kõrval­erialana) ette TLÜ-s 30 ja TÜ-s 30 üliõpilast.
• Koolitada kahe aasta jooksul muude ainete õpetajaid ümber informaatikaõpetajaks TLÜ-s 20 ja TÜ-s 20.
• Valmistada olemasolevad informaatikaõpetajad ette õpetama uut, varasemast oluliselt nõudlikumat informaatika ainekava.
• Muuta informaatikaõpetajaks õppimine paindlikumaks – nt veebipõhised kursused (MOOC).

Miks informaatikaõpetajaid napib?

Üks põhjus on olnud noorte vähene huvi selle eriala vastu. Tänavu võeti küll nii Tartu kui ka Tallinna ülikoolis informaatikaõpetaja ja kooli infojuhi eriala õppima 15 tudengit, kuid varasematel aastatel on huvilisi olnud palju vähem. Kampaaniat tegid TLÜ ja TÜ ühiselt. Noortel soovitati astuda informaatikaõpetajaks õppima kas Tallinna või Tartusse – peaasi et nad kuskil seda eriala õpiksid. Ka edaspidi eelistavad kaks ülikooli konkureerimisele koostööd.

Noori huvitab IKT, kuid mitte selle õpetamine – seda peeti üheks vähese huvi põhjuseks. Teiseks toodi välja informaatika ainekava keskendumine digipädevustele (Wordi ja Exceli kasutamine). Viimati keskendus Eesti informaatika ainekava puhtalt arvutiteadusele 1986. aastal, tõi Laanpere välja üllatava fakti. Pärast seda on rõhk olnud vähem või rohkem arvuti kasutama õppimisel. Kolmas probleem on informaatikaõpetaja väike tunnikoormus, sest IKT-tunde on nädalas vähe.

Mart Laanpere märkis, et edasiminekust hoolimata on kunagi Tiigrihüppega kogu maailmas esirinnas olnud Eesti hakanud teistest maadest maha jääma. Ta käis hiljuti Bulgaarias ja sai sealt kaasa programmeerimisõpiku kolmandale klassile. Eestile tõi ta eeskujuks ka Vilniuse ülikooli, kus viis doktoranti uurib informaatika õpetamise metoodikat. TÜ-s on vaid kaks informaatika doktoranti, TLÜ-s mitte ühtegi.

Asjaga läheb kiireks. Juba 2020. aasta uues riiklikus õppekavas on informaatika õppeaine sees programmeerimis­elementide ja arvutiteaduse aluste õppimisena ja see eeldab vähemalt magistrikraadiga õpetajaid.

Kuidas uusi õpetajaid otsida?

Toimus ajurünnak, mille puhul loetakse kõik ettepanekud heaks ning alles hiljem kaalutakse neid lähemalt. Ettepanekuid oli kokkutulnutel omajagu. Järgnevalt mõned näited, mis peaksid huvitama mitte ainult informaatika-, vaid ka füüsika-, keemia- jt õpetajate ettevalmistajaid.

• Informaatikaõpetajaks õppima tuleks kutsuda programmeerimise huviringide juhendajaid, keda on Eestis 800 ringis. Mõned neist on tulnudki n-ö paberitega informaatikaõpetajaks õppima, teiste hulgas muusikaõpetaja, kes asendas juhuslikult programmeerimisringi juhendajat.
• Tartu ülikoolis on informaatikaõpetaja teine eriala matemaatikaõpetaja. Paraku peletab matemaatika mõnegi noore informaatikaõpetaja ametist eemale. Miks ei võiks informaatikaõpetaja kõrvaleriala olla hoopis füüsika, keemia, bioloogia, geograafia? Miks ei võiks ka muusika-, kunsti-, ajaloo- ja keeleõpetajad omandada informaatikaõpetaja kutset. Üksikud näited selle kohta on olemas.
• Ajurünnaku korras pakuti välja, et ka eripedagooge tasuks informaatikaõpetajaks õppima kutsuda, sest neil on vaja oma õpilastele sobivaid digitaalseid õppematerjale välja töötada. Ühtlasi saaksid nad siis õpetada programmeerimist eraldi õppeainena teistele õpilastele. TÜ haridustehnoloogia professor Margus Pedaste on toonitanud, et erivajadustega lapsed õpivad arvuti abil väga hea meelega.
• Tehnikaülikooli IT-kolledžis bakalaureuseõppe lõpetanuid tuleks kutsuda TLÜ magistriõppesse informaatikaõpetajaks õppima.
• Tartu ülikoolil on väga hea massiliste veebikursuste korraldamise kogemus („Programmeerimisest maalähedaselt“ jt) ja see on üks võimalus. California ülikoolis on õpetajakoolitus 100% veebipõhine. Õppijad ei puutu ülikooliga peaaegu üldse vahetult kokku. Lähestikku elavad tudengid moodustavad ise kohalikud õpperühmad ja leiavad endale ise ka mentori, kes aitab neil koolipraktikat teha. Kui kõik vajalikud kursused on tehtud, prindivad nad endale veebist lõpudiplomi välja. Miks ei võiks tekkida informaatikaõpetajaks õppijate õpperühmad Kuressaares, Kärdlas, Narvas jne?
• Kas oleks mõtet avada kolmeaastane magistriõpe neile, kes pole informaatikat üldse õppinud? Esimene aasta kuluks siis arvutiteaduste aluste omandamisele.
• Ka koolide infojuhte tasub kutsuda informaatikaõpetajaks õppima, sest kohalikud omavalitsused teevad juba paljudes koolides infojuhi töö nende eest ära.
• Neile, kes juba õpetavad informaatikat, tuleks pakkuda täielikult veebipõhist õpet magistrikraadi saamiseks.
• Õpetajaks võiks värvata läbipõlenud programmeerijaid, kes ei taha IT-firmas enam täie pingega töötada.
• Mainiti gümnaasiumiõpilasi, kes aitavad digiküsimustes oma kooli õpetajaid ja juhendavad nooremate klasside programmeerimisringe. Neid võiks samuti informaatikaõpetajaks õppima kutsuda.
• Lapsehoolduspuhkusel emadele võiks pakkuda võimalust läbida informaatikaõpetaja kursus.
• Pakuti välja idee värvata informaatikaõpetajaks õppima välismaal töötavate Eesti diplomaatide abikaasasid. Välismaal olles ei tohi nad töötada ja neil on piisavalt aega uut eriala omandada.
• Soovitati seada sisse ametikoht nimetusega kogukonna pedagoog ehk küla digitark, kes õpetab informaatikat igas vanuses inimestele.

Kuidas informaatikaõpetajat reklaamida?

Füüsikale ja kosmosetehnoloogiale on teinud võimsalt reklaami tudengisatelliit. Tehnikaülikoolis on Mektorys sisse seatud ventilatsiooni laboratoorium, kus igaüks saab jälgida õhumasside liikumist ja kaaluda ventilatsioonieriala valimist. Mida on informaatikaõpetajatel vastu panna? Pakuti, et võiks luua Avatari moodi roboti, kellega huvilised saaksid suhelda ja keda nad saaksid ka ise edasi arendada.

Toonitati, et informaatikaõpetajaks õppimine peaks olema võimalikult atraktiivne. Mõnigi noor on öelnud, et loenguid ta kuulama ei tule. Informaatikaõpetaja ainekava peaks olema vormistatud pedagoogiliselt inspireeriva digitaalse õppematerjalina, milles on videod, animatsioonid, interaktiivsed tabelid ja graafikud, valikvastustega kordamisküsimused jne. Tulevane informaatikaõpetaja õpiks nii informaatikat ja didaktikat samaaegselt. Siin on ka põhjus, miks on vaja doktorante, kes sellega tegeleksid.

Informaatikaõpetaja õppekava üheks osaks tuleks võtta mingi superõppeaine, mis huvilisi kokku tooks – nagu robootika toob lapsi programmeerimise juurde.

Tuleks tutvustada informaatikaõpetajate edulugusid ja kujundada välja informaatikaõpetaja eriala reklaamnäod.

Märgiti, et töötukassas peaks olema pidevalt üleval info, et huvilised saavad informaatikaõpetajaks õppida.

Üldhariduskool ise tuleks tänapäevastada, et lõpetajatel jääksid koolist head mälestused ja tekiks soov sinna õpetajana tagasi minna.