Jõudnud kolmat korda algkooli – lastelastega, täheldan õpitöösse üleüldiselt sisse planeeritud viga. Kirjutama õppimise eas, 1., 2. ja 3. klassis kasutab koolijüts eksikirja kustutamise kõrgtehnoloogilist kummi ja selle tõttu jääb ilma olulisest mälutehnilisest abinõust. Kui hoolitsev lapsevanem näeb kodutöös viga, nühib laps selle mehaaniliselt maha ja kirjutab õige variandi asemele – niisama mehaaniliselt. („Nüüd on see tehtud,“ ohkab ta kergendatult ja pistab töövihiku kotti.) Homme kustutab ta taas mõned lastele tüüpilised vead. Näiteks siis, kui tal ei ole veel automatiseerunud pika täishääliku kirjutamine kahe tähemärgiga ning nõrga ja tugeva sulghääliku eristamine.

Kirjutama õppimiseks oli praeguste pensionäride aegne kopikane sulg ja tindipott kaugelt parem relvastus. Õpetaja nägi mahatõmmatud tähtede ja sõnade järgi, milles selle lapse õpiraskus seisnes. Tähtsam veel, et sedasama nägi ka laps ise ja sai võrrelda oma ja pinginaabri vihikuid ning seeläbi oma nõrkusi tähele panna. Ma ei pööraks siinkohal tähelepanu „hingehaavadele“, mille tekitab oma õpiedukuse äratundmine võrdluses kaas­õpilastega pärast parandusterikka vihiku vaatlemist. Praegune kodutööde kirjutamise komme – kas kasutatakse eksikirja kustutamist või mahatõmbamist, see on just nimelt komme! – lükkab vigade parandamise lõpuks ületunniõpetajate õlule, ja see on pigem rumal kui tark komme.

Olen märganud kunagist vaidlust, millega ja kuidas kirjutada ning kui (vähe)tähtis on kirjatehnika. Konsensus, mis sellest kehtima jäi, on radikaalselt vigane. Õhulise sulega (kõlbab ka terav pliiats) oma käe ja silma koostöö treenimine on üks tähtsamaid algkooliõpingu koostisosi. See on niisama tähtis kui matemaatika, mille sisim mõte on sisestada ja sisendada õpilasse korda ja korraarmastust. Tahaksin jätkata joonestamise ja noodikirja kasulikkusega, aga selleks korraks aitab.