Ma olen tähele pannud, et vahel kasutatakse sõna „prohvus“ ka ettekuulutaja ehk prohveti kohta, arvates küllap, et see on „prohveti“ ladnam, kõnekeelsem variant. Arusaadav, kahe sõna kõla- ja kirjapilt on ju sarnased, samas kui sõnade etümoloogiline taust jääb nii-öelda harilikule keelekasutajale hämaraks.

Tõsi on see, et nii mõneski prohvuses võib peidus olla prohvet ja nii mõnigi prohvet võib osutuda prohvuseks, kuid sellegipoolest on tegemist kahe eritähendusliku sõnaga. „Prohvet“ märgib teadagi jumala tahte või ilmutuste kuulutajat ning tuleb meile alamsaksa sõnast prophēte, mis omakorda pärineb kreeka sõnast prophḗtēs ‘eestkõneleja, ettekuulutaja’.

Seevastu „prohvus“ on kirumis- ehk vandumissõna, õigekeelsussõnaraamatu järgi argikeelne, millele eesti keele seletav sõnaraamat lisab täpsustuse „leebe“ – vänguselt enam-vähem võrdne näiteks „sindrinaha“, „sunniku“, „kirevase“ ja „kuramusega“. Etümoloogiasõnaraamat esitab kaks võrdväärset laenuallikat: saksa Profos ‘sõjaväelise kohtumõistmise juhataja’ ning vene прохвóст ‘alatu inimene; lurjus, kelm, sinder, nadikael’ ja профóс ‘sõjaväe koristaja laagris’. Viimasega seostub vahest paremini „prohvuse“ (ka „prohmuse“, „prohuse“, „prohkuse“, „rohmose“) üks murdelisi tähendusi: ‘sibi, käimlakoristaja’.

Niisiis ei sobi kuidagi hästi öelda, et „Zarathustra oli vanairaani prohvus“ või „prohvus Hesekiel elas 6. sajandil e.m.a“ või näiteks „prohvusehabe“ pika täishabeme kohta, kui me just tõesti ei mõtle, et nood prohvetid olid ühtlasi ühed parajad sunnikud või ei pea silmas mõne lurjuse küljes paiknevat habet või ehk mõnd pika täishabemega lurjust. Seevastu on „prohvus“ täiesti omal kohal sellistes malbetes sajatustes nagu „Oh sa prohvus, see läks küll kehvasti!“, „Vanamees, kuradi prohvus, mis sa norskad!“ ja „Prohvuse ilm on täna jälle hukas“.