Ligi pool sajandit tagasi pakkus kirjanik Henn-Kaarel Hellat artiklis „Ilukirjanduse põnevad provintsid“ (Sirp ja Vasar, 18.09.1970) „teadusliku fantastika“ asemele sõna „ulme“, põhjendades: „Terminit „teaduslik fantastika“ on juba siin-seal kritiseeritud. Meie keelest tuleks see rutem kui muidu välja rookida. Seda mitte ainult kohmakuse, vaid ka keeleloogikast tuleneva ebasoovitava nüansi tõttu. […] Kuidas oleks, kui hakkaksime kõnelema ulmekirjandusest ja ulmekirjanikest, ning muidugi ka siis ulmest kui sellisest (nim. ulme)?“

Hoolimata mitmest võistlejast (millest kaalukaim oli ehk Endel Vannase kunstlikult loodud „ruja“ tuletistega „rujaline“ ja „rujama“) pindus August Annisti tehistüvest „ulm“ tuletatud uudissõna kiiresti, kuigi tõsi küll, mitte täpselt Hellati soovitud tähenduses. „Ulmest“ sai – muuhulgas Ustus Aguri ja Ain Kaalepi kriitilisel juhatusel – nii-öelda katustermin fantastika jaoks üldiselt, alažanri nimega „teaduslik fantastika“ hakati nimetama aga „teadusulmeks“. Vist uusim „ulme“ osalusel loodud liitsõna on muuseas vaevalt poole aasta vanune „uitulme“ (autor Krista Jutt; inglise keeles slipstream) ulmelise ja realistliku vahepeal uitava kirjanduse tähistamiseks.

Ent tulles tagasi Annisti „ulma“ juurde: kui arvatavasti „unelmast“ (soome unelma) inspireeritud sõna üks tuletisi, „ulme“ on poole sajandiga tugevad juured kasvatanud ja õilmitseb nii eriala- kui ka igapäevakeeles, siis „ulma“ teine tuletis, „ulmlema“ – ‘unistama, unelema; fantaseerima’ – paistab kiduvat keelepeenra servis. Ulmesõbrad seda vahel ju pruugivad, pidades silmas ulmekirjanduse loomist, ja ulmekirjanduse loojale osutavad nad mõnikord tegijanimega „ulmleja“. Sõnaraamatuis omistatakse keelendile „ulmlema“ aga poeetiline varjund ja põhiliselt ongi seda kasutanud luuletajad, näiteks August Sang aastal 1936: „Kõik on maine, kõik on aine – / aga aine söövad koid –; / ära ulmle, ole kaine: / Jumal surnud, elab Freud.“