Aastaid tagasi, kui mu lapsed lasteaias käisid, lõi rühmakaaslane pojale õues liivakastis mängides metallist mängulabidaga vastu nägu ja hoop tabas silma. Kasvatajad helistasid välja kiirabi, käisid poisiga traumapunktis ning kutsusid siis mind talle järele. Viisin koju kinnipaistetanud silmaga lapse, kellele tuli kaks ööpäeva iga paari tunni tagant rohtu silma tilgutada, et paistetus alaneks ja silmaarst saaks vaadata, kas laps näeb. Elasime need paar päeva teadmatuses ja suures mures, kuid õnneks oli arsti vastus rõõmustav, poisil oli nägemine alles. Juurdlust lasteaias ei korraldatud, toimunusse suhtuti kui õnnetusjuhtumisse ning elu läks edasi, sest ka aeg oli teine.

Hiljuti jõudis meediasse uudis, kuidas üks mudilane lõi lasteaias teisele paberinoaga kätte sügava haava, mida tuli traumapunktis mitme pistega õmmelda. Kaldun uskuma, et tegu oli pigem õnnetuse kui ettekavatsetud rünnakuga ning vaevalt kolmeaastane oma teo tõsidusest ise arugi sai. Mõeldes aga, et laste käitumis- ja psüühikahäireid on varasemast rohkem ja kuuldavasti oli laps kaaslast ka varem löönud, nõuab see lugu tõsist tähelepanu. Teadmata lapse käitumise põhjust ja pere tausta, on ilmselge, et nii agressiivselt käituv poiss kui ka tema vanemad vajavad abi.

Juhtunu tõstis jälle fookusesse tugispetsialistide nappuse teema, millest on räägitud tüütuseni kaua. Lastekaitseliit tõi oma hiljutises pöördumises välja, et laste psüühika- ja käitumishäirete arv on kasvanud 2010. aastaga võrreldes 3,4 korda, kuid lapsed jäävad õigeaegse abita. Sama probleemi on paljud liidud, ühingud ja organisatsioonid korduvalt välja toonud aastaid.

Viimati arutlesime sel teemal mäletatavasti kooliaasta alguses seoses alaealiste õigusrikkujatega. Ka mõni päev tagasi Lääne Elu esiküljel ilmunud artikkel käsitleb alaealiste kuritegevuse kasvu Haapsalus ja kurdab väheste võimaluste üle probleemsete noortega hakkama saada.

On ilmne, et olukorras, kus tugi­spetsialiste on puudu mitte kümneid, vaid sadu, läheb aastaid, enne kui ülikoolid jõuavad neid piisavalt koolitada, mistõttu tuleks otsida teisi võimalusi. Palju on räägitud, et keerulisematele lastele võiks lasteaias ja koolis olla toeks tugiisik. Inimeste leidmist, kes oleksid nõus seda rasket tööd tegema, takistab praegu käsunduslepingu vorm, mis ei anna neile vajalikke sotsiaalseid garantiisid. Miks seda ei võiks muuta? Samuti oleksid õpetajatele abiks abiõpetajad, kelle tööülesanded pole määratletud ja keda ei koolitata. Mille taga see seisab? Millal jõuame selleni, et haridus-, sotsiaal- ja meditsiinivaldkond astuvad ühte jalga ning varane sekkumine ei alga mitte lasteaias, vaid hetkest, mil laps sünnib?