Sel suvel tundsin taas kord suurt entusiasmi, kui Innovest teatati, et meie esitatud projekt lapsehoiukohtade juurde loomiseks on saanud rahastuse. Eriti innustunud olin põhjusel, et seekord kutsus linnavalitsuse haridusamet ise eraettevõtjaid üles kohti juurde looma, kuna kaks järgmist aastat pidavat Viljandis tulema lasteaiakohtadega väga kriitiline aeg.

Eelmise aasta novembris toimunud ümarlauda kutsuti kõik kolm Viljandis tegutsevat lapsehoiuteenuse osutajat. Kuulsime, et linn plaanib kahe aasta jooksul renoveerida kaks kõige suuremat lasteaeda ning otsib lahendust, kuidas tagada sel ajal kõigile lastele lasteaiakoht. Igaks juhuks uurisin, kuidas nähakse väikeettevõtja investeeringute tasuvust pärast kriitilist kahte aastat, ning sain vastuseks, et linnas on viimastel aastatel olnud lasteaiajärjekorras pidevalt ligi 20 last. Küsimusele, kas linn plaanib ka ise kohti juurde luua, vastati, et linn sõimekohti juurde luua ei plaani.

Ettevalmistustöö läks käima

Asusime kolleegidega tegutsema. Pärast töönädalat täitis kolme inimese nädalavahetusi andmete kogumine ja ettevalmistustöö kohtade juurde loomiseks. Meie plaan oli avada kaheksakohaline pererühm, kus saaksid soovi korral käia sama pere lapsed. Kohe, kui Innovest tuli rahastamise otsus, sõlmisime kokkuleppe ruumide kasutamise suhtes ning leidsime arhitekti vajalike ehitustööde projekti tegemiseks. Ehitusprojekt valmis septembri esimestel päevadel, ehitaja ootas päeva, mil saaks alustada, ja kõik näis sujuvat plaanikohaselt.

Olime lepinguperedega oodanud uue rühma avamist kolm aastat, tänu rahastuse saamisele oli see lõpuks reaalne ja lapsevanemad ootusärevad. Nad olid korduvalt loobunud kohaliku omavalitsuse pakutavast lasteaiakohast, sest pooldasid väiksemat rühma ning soovisid, et laps käiks kuni koolini lapsehoius.

Perede ootamatu otsus

Septembri esimesel esmaspäeval teatas korraga neli peret, et lahkuvad teenuselt, kuna said koha linna lasteaias. See tuli ootamatult eriti seetõttu, et 10. augustil toimunud majapeol olid samad vanemad otsustanud meie juures kindlalt jätkata. Pole vist vaja selgitada, kui suur mõju on 14-kohalisele lapsehoiule korraga viie lapse lahkumisel (nelja pere peale lahkus viis last), eriti kui eelnevalt ei ole tehtud vabanevate kohtade täitmiseks ainsatki pingutust. See oli kui jääauku kukkumine kuumal suvepäeval.

Kahel viimasel aastal on meil olnud kohad täis ja mõned soovijad ei pääsenud teenusele. Kui ma nendega septembris uuesti ühendust võtsin, olid nemadki juba mujale koha leidnud.

Paraku juhtus see just siis, kui olime teinud laienemiseks investeeringuid.

Rääkides haridusspetsialistiga, kes Viljandis lasteaiakohti jagab, sain teada, et lasteaiajärjekorda linnas enam pole ja lasteaedade algne remondiplaan, millest ümarlauas kõneldi, on muutunud. Mis aga kõige tähtsam, ka linn ise avas septembris Euroopa sotsiaalfondi rahastusel uue liitrühma, tänu millele tuli kohti juurde ning kadus ka järjekord.

Lubadust sõimekohti mitte juurde luua linnavalitsus ei murdnud, kuid ühe rühma jagu kohti loodi siiski juurde. Nii väikeses linnas nagu Viljandi ahendab selline muutus oluliselt väikeettevõtjate võimalusi. Seetõttu olime sunnitud võtma vastu otsuse saadud rahastusest ja kohtade loomisest loobuda.

Ehtne déjà vu!

Kolm aastat tagasi kirjutasin sama lehe veergudel, kuidas ma entusiasmist pakatasin. See oli lootusrikas aeg, mil Innove avas oma esimese taotlusvooru lapsehoiukohtade loomiseks. Tookord said osaleda ainult omavalitsused (äriühingutel oli võimalus osaleda omavalitsuse korraldatud hankes). 2015. aastal olime just kolinud suuremale pinnale ja võimalus luua kohti juurde oli juba siis. Oodatud hanget Viljandi linnavalitsus paraku ei korraldanudki, vaid otsustas ka tookord luua ise lasteaedadesse lisakohti, võttes kasutusele iga vähegi vabana seisva ruutmeetri. Nii avati Innove toel 2015. aasta oktoobris üks sõimerühm suure lasteaia fuajeesse ja üksikuid kohti teise lasteaia rühmadesse. Kokku 22 kohta.

Et uut rühma täita, töötasid teised sõimerühmad täitmata kohtadega kaks aastat. Lisaks mõjutati lapsehoius käivaid peresid munitsipaallasteaedades kohti vastu võtma. Mõned lapsevanemad rääkisid mulle avameelselt, et linnavalitsusest oli neile öeldud: kui nad pakutud kohta vastu ei võta, pere enam lapsehoiuteenuse toetust ei saa. Ka tollal kisti meie lapsehoiurühmad tühjaks ja nende uuesti täitmine võttis aega terve aasta. Elasime üle täieliku mõõna, ühe lapsehoidja töölt lahkumise ja ettevõtte saneerimise, aga tulime sellest võitjatena välja.

Täpselt samas olukorras nagu kolm aastat tagasi oleme nüüd. Ehtne déjà vu! Ka nüüd survestab linnavalitsus lapsevanemaid munitsipaallasteaias kohta vastu võtma. Projektirahaga avatud uus rühm on vaja ju iga hinna eest täita.

Kes hüvitab kahju?

Nüüd, kui oleme mitu aastat oodanud ja värskelt saadud rahastusest ikkagi loobunud, ei ole meil juba tehtud investeeringuid ja tekkinud moraalset kahju taas kord kelleltki tagasi nõuda.

Töötasin veel augusti lõpuni munitsipaallasteaias õpetajana ja minu tähtajaline leping võimaldanuks töötada seal kuni laste kooliminekuni. Kuigi mul oli südamest kahju lahkuda, tegin siiski valiku ettevõtjatöö kasuks. Seda suurt projekti poleks saanud vedada teise nii suure töö kõrvalt nagu lasteaiaõpetaja oma. Õpetaja töö ei mahu enam ammu tööaja sisse ning mõtte- ja kirjatööd tuleb teha õhtuti vabast ajast.

Loodetavasti tuleb meie lapsehoid ka seekord olukorrast välja. Uusi sihte seades otsustasime laienemise asemel tegelda jätkuvalt teenuse kvaliteediga. Mina ise olen selles olukorras ilmselt kõige suurem kahju kannataja. Hoolimata sellest, et mul pole praegu tööd ega sissetulekut, seisan siiski puhtast entusiasmist selle eest, et säiliksid väikerühmad, mis on väikelastele eakohaseks arenguks ainusobivad.

Milline raiskamine!

Otsustasin oma kogemust jagada, sest ehk on kellelgi sellest abi. On väga kahetsusväärne, et meie linnas ei peeta eraettevõtteid millekski ega hoolita neist isegi nii palju, et paluda valearvestusest tekkinud segaduse pärast vabandust. Tahaks väga teada, kuhu see lasteaiajärjekord ja kriitiline olukord kohtadega võluväel kadus.

Lapsehoiuteenust on Viljandis osutatud juba peaaegu 12 aastat ja sellest on saanud hea mainega ning usaldusväärne valik lapsevanematele, kelle lapsele suur rühm mingil põhjusel ei sobi. See on olnud hea võimalus ka erivajadusega lastele, kelle pered ilma lapsehoiuteenuseta poleks ilmselt saanud tööturule naasta, sest tugiisikut leida on äärmiselt keeruline. Kõigest sellest hoolimata ei arvestata lapsehoiuettevõttega ikka veel kui hinnalise koostööpartneriga alushariduses. Milline raiskamine!

 

---

Linna seisukoht: kindlat kokkulepet ei olnud

 

Viljandi linna haridus- ja kultuuriameti haridusspetsialist Maie Joala, kuidas te seda lugu kommenteerite?

Kuna linn peab seadusega tagama kõigile lastele alates pooleteisest eluaastast lasteaiakoha, oleme koostööst eralastehoidudega väga huvitatud.

Maksame erahoidudele iga Viljandi linnas elava lapse eest 180 eurot toetust ja selle võrra teeb lapsehoid lapsele kohatasus soodustust. Toimime kehtiva korra järgi, mis on ka linna kodulehel kirjas. Niisugust klauslit, et peredele, kes eelistavad munitsipaallasteaiale erahoidu, toetust ei maksta, seal ei ole.

Mis antud juhtumisse puutub, siis linn kutsus tõesti erahoide ümarlaual osalema. Jagasime infot selle kohta, et linn kavatseb remontida korraga mitut lasteaeda. Andsime teada ka Innoves avatud taotlusvoorust, mis võimaldas taotleda toetust uute lapsehoiukohtade loomisel. Olime n-ö lõhkise küna ees, kuidas tagada kõigile lastele remondi ajal kohad. Esimese hooga pidi ju kaks lasteaeda korraga remonti minema. Mitmesugustel põhjustel renoveeriti lasteaedu siiski hajutatult ja mitmes etapis, mis tekitas keerulise olukorra lasteaia ja eriti sõimekohtade planeerimisel.

Sel aastal läks remonti Männimäe lasteaed, mis praegu järk-järgult rühmi avab. Järgmisel aastal on remont plaanis Mängupesa lasteaias. Olen seitse aastat linnas lasteaiakohti jaganud ja ütlen ausalt, et pea igal kevadel on rühmatäis lapsi ilma kohata jäänud. Esimest aastat on meil isegi üksikuid vabu sõimekohti. Kui veel kevadel tundus, et 30 last jääb ukse taha, siis suve ja sügise jooksul olukord lahenes: osa loobus, osa lükkas lasteaeda tulekut edasi või läks mujale. Üks põhjus võib olla see, et Viljandi vallas sai valmis uus lasteaed, kuhu meie lasteaedadest on lapsi läinud.

Kas ma sain õigesti aru, et ka Viljandi linn ise taotles Innovelt toetust ja tegi kohti juurde?

Meie tegime kohti juurde mahutamaks ära oma lasteaiaealised lapsed. Sõime­ealistele me täiendavaid rühmi ei avanud. Riik on omavalitsustele pannud seadusega kohustuse kõigile soovijatele lasteaiakoht tagada. Samuti peame tagama lasteaias käijatele koha remondi ajal. Linna taotluse tegimegi tähtajaliselt remondiperioodi ajaks. Eraettevõtjal on teistmoodi: kui tahab, siis avab hoiu, kui hästi ei lähe, paneb kinni. Me ei saa ainult selle peale lootma jääda. Teine asi on see, et eralastehoius on teenus kallim ja paljudele peredele käib see üle jõu. Linn ei saa eraettevõtjale ette kirjutada, kui kõrget hinda ta oma teenuse eest küsib. Teiseks vaatab lapsevanem ka kvaliteeti ja seda, mida hoius tehakse. Mõnele meeldib väike rühm, teine ütleb, et seal pole muusika- ja liikumisõpetust, mida suur lasteaed saab pakkuda. Me ei ole kedagi kõrvale tõrjunud ning oleme jaganud infot kõigile, ka lastevanematele, sest lõpliku valiku teevad ju siiski nemad. Samas täitus ühe teise erahoiu täiendav lisarühm lastega kenasti.

Lapsehoid jõudis juba teha ettevalmistusi ja kanda kulusid.

Jah, ma saan sellest murest aru, aga keegi ei ole koostanud lepingut ega pannud kuhugi allkirja, mitu kohta me tahame. Keegi ei ole ühtki vekslit andnud, kindlat kokkulepet ei olnud. See on nüüd küll see risk, mille eraettevõtja peab võtma ning mõtlema, kuidas ta oma kohad täidetud saab ja kui pikk järjekord tal ukse taga on. Linn ei saa survestada vanemaid erahoidu eelistama ega paraku ka erategijate kulusid enda kanda võtta ja nende tegevust koordineerida.

Tiina Vapper