Tartu ülikooli eripedagoogika osakonna juubelikonverents tõi Tartusse vilistlase Merli Tamtiki, kes on doktorantuuri läbinud Kanadas ja ka praegu elab Vahtralehemaal, töötab Manitoba ülikooli haridusteaduskonnas ja uurib hariduse rolli põlisrahvaste elus.

Kuidas on lood kaasava haridusega Kanadas?

Merli Tamtik: Kaasav õpe on Kanadas oluline strateegiline prioriteet ning sellega tegeldakse 1980. aastatest saadik, aga praegu on uus laine. Fookuses on, kuidas toetada koolis õpetajat, kes peab kõigi erivajadustega toime tulema. Enam ei räägita niivõrd füüsilise puudega õpilastest, vaid vaimsetest, emotsionaalsetest ja kultuurilistest erivajadustest: depressioon, ärevus, LGBT-noored, sõjakolletest pärit immigrandid, kes ei oska inglise ega prantsuse keelt ega ole päevagi koolis käinud. Liigume selles suunas, et erivajadus on norm – igal õpilasel on mingi erivajadus. 

Eestis on erivajadustega laste tavakooli toomise suhtes veel kõhklusi.

Klassiruum on ühiskonna väike mudel ning õpilased peavad aegsasti õppima koos eksisteerima endast erinevatega. Nad harjuvadki kiiresti sellega, et klassis on näiteks ratastoolis laps, keda tugiisik sosinal juhendab. Erikoolid ja -klassid on siiski ka Kanadas, näiteks käitumisprobleemidega agressiivsed lapsed võivad osa tunde veeta väikeklassis, kus neid toetab suur tugimeeskond. Aga lähtutakse vanema soovist ning kool peab igal juhul tagama piisavad ressursid, kui lapsevanem soovib, et laps käiks kodulähedases koolis. Suurt tähelepanu pööratakse koolikiusamise ennetusprogrammidele. Eesmärk on turvaline ja hooliv kool kõigile.

Kas õpetajaamet on kõige selle juures Kanadas populaarne?

Õpetajaamet on Kanadas väga populaarne. Manitobas on õpetajakohtadele suur konkurents ja algaja võetakse tööle ainult aastaks või kaheks. Alles ennast heast küljest näidates võib saada püsiva töölepingu. Õpetajatel on väga hea palk ja soodustused, sh lisapension. Samas ei saa öelda, et meie õpetajate töö oleks stressivaba, pigem on nõudmisi palju rohkem, eriti kultuuride mitmekesisusega toime tulemisel. Meil on moslemid, meil on põlisrahvad. Hiljuti rääkis mu üliõpilane, kuidas algklassides tutvustas õpetaja loodusõpetuse tunnis kivi kui eluta objekti ning järgmisel päeval tuli kooli põlisrahva seast pärit lapsevanem, kes ütles, et nende kultuuris ei ole kivi eluta objekt, vaid vanaisa, kes talletab aastasadade tarkust, elab loodusega harmoonias ning kelle juures käiakse nõu küsimas. Õpetajalt nõuab see paindlikkust, et selliste olukordadega toime tulla.

Miks teie valisite ülikooli astudes just eripedagoogika? 

Ema soovitas õppida mingi praktilise elukutse. Minu klassiõe perekonda sündis Downi sündroomiga laps ja nägin natuke kõrvalt, kui palju temaga tegelemine energiat nõudis. Ka see tekitas huvi eriala vastu, mis tol ajal kandis veel defektoloogia nime. Mulle meeldis juba kooli ajal anatoomia ja eripedagoogika võimaldas hariduse siduda meditsiiniga.

Aga eripedagoogi teist siiski ei saanud?

Kui ma ülikooli lõpetasin, oli logopeedina raske tööd leida. Hakkasin hoopis ülikoolis üliõpilasnõustajaks – ikkagi töö noortega. Nõustasin Põhja-Ameerika ülikoolide teabekeskuses nii kooliõpilasi kui ka tudengeid, kes tahtsid minna vahetusõppijaks. Nägin, kuidas tagasitulijatel silmad särasid ja kuivõrd olid nad muutunud avatumaks. Seega otsustasin ka ise oma nõuannet kuulda võtta ja kandideerida. Tol ajal olid käimas diskussioonid Bologna kõrgharidusreformi ümber ja mind huvitas, kuidas saab haridusministritel olla nii palju võimu, et nad lihtsalt tulevad kokku ja otsustavad kogu süsteemi Euroopa riikides ühetaoliseks muuta. Leidsin Toronto ülikoolist kõrghariduspoliitika programmi, kandideerisin ja sain esimeseks aastaks täisstipendiumi.

Kui võrdlete oma ülikoolikogemust Tartus ja Kanadas: mis on sarnane, mis erinev? 

Kanadas on distants õppejõu ja üliõpilaste vahel palju väiksem. Seal ei rõhutata hierarhiat, õppejõud on rohkem abistaja ja toetava sõbra rollis, et üliõpilane edasi liiguks. Omavahelised inimlikud suhted on väga olulised ja inimestena ollakse ühel tasandil.

Kuidas õpingud välismaal sujusid?

Kui ma Torontosse läksin, jäi mu laps isaga Tartusse. Tundsin, et selle õigustamiseks pean õpingutes väga edukas olema, ja pingutasin kogu jõust. Mul läkski hästi ja otsustasin jääda ka teiseks aastaks, fondidest sain kaetud õppemaksu ja siis tuli juba ka pere minuga kaasa. Õpingute ajal tekkis mul hea teaduskontakt professoriga, kes soovitas minna edasi doktorantuuri. Suuresti tänu temale sain täisstipendiumi, edasi tulid juba järeldoktorantuur ja oma uurimisgrant. Siis kandideerisin tööle Manitoba ülikooli, kus töötan praegugi.

Mis on teie praegused uurimisteemad?

Mul on praegu mitu projekti. Järeldoktorantuuri teema oli hariduspoliitikate koordineerimine valitsustasandite vahel – Kanadas on ju föderaalvalitsus, provintsid ja kohalikud omavalitsused. Kuigi föderaalvalitsusel puudub otsene mõju hariduspoliitikale, mängivad nad olulist rolli teadustöö rahastamisel. Teine hiljuti rahastatud uurimisprojekt on põlisrahvaste esindajate ettevõtlus ja idufirmad. Uurin, millist rolli haridus selle juures mängib. Me teame, et põlisrahvaste esindajad jõuavad Kanadas harva ülikooli, sest haridussüsteem on nende seisukohast liialt valge inimese nägu ega arvesta piisavalt nende omakultuuri looduskeskse maailmanägemusega. Uurime, kuidas haridus saaks muutuda, et nende tegevust toetada.

Kas siin saab tõmmata mingeid paralleele ärkamisajaga Eestis?

Jah, tõepoolest – põlisrahvaste noored tulevad kokku, püüavad taaselustada oma keelt, astuda vastu läänelikkuse survele. Eestlased suutsid oma keele säilitada, kuid Kanada põlisrahvad on oma keele suuresti kaotanud riikliku hariduspoliitika tõttu, mis püüdis neid ümber kultuuristada. Nad viidi vägisi internaatkoolidesse, kus neid õpetasid nunnad, lastel keelati emakeelt rääkida, neile anti uued nimed. Paljud neist ei suutnud kohaneda ja surid – see oli kohutav kultuuriline genotsiid ja must etapp ajaloos. Kui Kanada tähistas 150 aastat iseseisvust, tekitas see põlisrahvaste seas palju pahameelt, sest kogu nende ajalugu oli nagu nähtamatuks muudetud.

Mis on Kanada praegune riiklik põlisrahvaste poliitika?

2006. aastal palus Kanada valitsus maa põliselanikelt ametlikult vabandust tehtud ülekohtu eest ning pandi kokku dokument „Tõde ja leppimine“. Selle riiklik keskus  asub Manitoba ülikooli juures. Haridust nähakse nüüd ühe võimalusena, kuidas võimestada põlisrahvaste kultuuripärandit. Nende koolid teevad omavahel koostööd ja otsivad oma mudelit. Nad toovad kaasa unikaalset teadmust, mida läänelikus kultuuris ei eksisteeri. Teadusrahastus ongi tohutult kasvanud just seoses põlisrahvaste kultuuri ja teadmistega.

Millised haridusteemad on Kanadas veel praegu aktuaalsed? 

Föderaaltasemel haridusministeeriumi ei ole, ministeerium on igal provintsil ja territooriumil, lisaks põlisrahvaste esindusel, kokku 14 erinevat hariduspoliitikat. Erineb peamiselt rahastamine, sh õpetajate palgad, aga iga provints kinnitab ka oma õppekavad. Need ei tohiks küll takistada ühest provintsist teise ülikooli astumist, aga siin võib mängu tulla see, et teise provintsi üliõpilastele kehtib kõrgem õppemaks. Meie riiklike ülikoolide õppemaksud pole küll nii kõrged nagu USA eraülikoolides, aga siiski kaheksa kuni kümme tuhat dollarit aastas. See oleneb veidi erialast – arstiõpe on kallis, samuti ärijuhtimise ja inseneriõpe. Õppimist rahastatakse õppelaenuga ja seda makstakse tagasi väga pikalt.

Mida soovitaksite Eesti haridus­inimestele?

Esimene soovitus on suurendada teadusrahastust. Ühiskond peab võtma ka rahalisi riske, et toetada uusi ideid ja uurimissuundi, kus sünnivad uuendus ja areng. Eestis ei ole teadusrahastust aastate vältel oluliselt suurendatud, ilmselt ei puuduta see kuigivõrd keskmist valijat, keda huvitab rohkem, kuidas ta hommikul tööle saab ja millised on lapsetoetused. Õpetajatele soovitan aktiivselt osaleda täienduskoolitustel ja õpitubades, eriti multikultuursuse, mitmekeelsuse ja keelekümbluse teemadel, sest need valdkonnad muutuvad järjest olulisemaks.

Merli Tamtiki teadustööst saab lähemalt lugeda veebilehelt www.merlitamtik.com.