Möödunud nädalal oli Postimehes uudis, et „hooletu keevitamine põhjustas kalakasvatuses tulekahju“. Ja veel natuke enne seda, et „Veterinaar- ja Toiduamet avastas Järvamaa kalakasvatuses kalataudi“. Suvel osundas Riina Eentalu Vikerraadio „Keelesäutsu“ saates ajakirjandusest silma jäänud lauseid ettevõttest, kes „rajab Käru valda Jõekülla vikerforellikasvatust“, kibekiirest tööajast „Roosna-Alliku kalakasvatuses“, ja sellest, mis muutub siis, „kui Savos asuv uus kalakasvatus oma eesmärgi saavutab“.

Kirjakeeleteadlik lugeja küllap juba aimab, millest nüüd juttu tuleb. Mitte tuleohutusest ega kalade viirushaigustest, ettevõtlusest ega ratsionaliseerimisest kalanduses, vaid järjekordseist sarnassõnust, täpsemalt sõnadest „kasvatus“ ja „kasvandus“.

Eesti keele sõnaraamatute järgi on nendel kahel selge tähendusvahe sees. „Kasvatus“ märgib tegevust, kasvatamist, vahel ka selle tulemusel (resp. tagajärjel) kelleski välja kujunenud kombeid ja muud säärast. Näiteiks sobivad „kehaline kasvatus“, „muusikakasvatus“, „kloostrikasvatus“, „seksuaalkasvatus“, „vabakasvatus“, „kasvatustöö“, „kasvatusmaja“, „hea kasvatus“ ja „halb kasvatus“.

Seevastu „kasvandus“ tähistab paika või asutust, kus tegeldakse loomade kasvatamise ja aretamisega, nagu näiteks liitsõnades „hobusekasvandus“ ja „linnukasvandus“, „austrikasvandus“ ja „lõhekasvandus“, „karusloomakasvandus“ ja „tõuloomakasvandus“.

Välise sarnasuse tõttu kiputakse „kasvatust“ ja „kasvandust“ omavahel sageli segi ajama, enamasti just niipidi, et sinna, kuhu sobiks „kasvandus“, passitatakse lahedam-ladusam „kasvatus“. See on juhtunud ka loo alguse näitelausetes, kus on ilmselgelt silmas peetud kalade kasvatamise asutust ehk kasvandust, mitte kalade kasvatamist ehk kasvatust.

Enamasti selline eksitus suuremat tüli ei tekita; kontekst annab aru, kas „kasvatuse“ all on silmas peetud „kasvandust“. Aga teinekord võib viga adressaadi ka teadmatusse jätta või segaduse põhjustada. Kui kirjutatakse näiteks „tulekahjust kalakasvatuses“, on ühelt poolt arukas järeldada, et kirjutaja tegi vea ja mõtleb ikkagi kasvandust; ent ilma valgust heitva kontekstita on täpselt sama arukas järeldada sedagi, et „kasvatus“ tähendabki kasvatamist, „tulekahju“ on aga kujundlik ja kirjutaja räägib mingist valdkonda või tegevusala tabanud pakilisest katsumusest.

Kasvatada saab mõistagi ka taimi, ja nõnda pole vale öelda näiteks „ploomikasvatus“, „sibulakasvatus“ ja „teraviljakasvatus“. Ent taimedegi korral jääb kehtima see, et kui me räägime paigast või asutusest, mitte aga tegevusest, siis me sõna „kasvatus“ kasutada ei saa. Lause „avastati Eesti suurim kanepikasvatus“ on niisiis kahtlane. Kuid kirjakeele reeglid ei luba siin „kasvatust“ asendada ka sõnaga „kasvandus“. „Kasvandus“ käib ju ikkagi loomade kohta, ei saa rääkida „illegaalsest kanepikasvandusest Tartumaal“, nagu hiljuti Postimehes.

Taimede puhul kõlbab sageli pruukida hoopis sõna „istandus“, mis tähistab mingi kultuurtaime kasvatusega tegelevat asutust (majandit) ja selle maad: „kohviistandus“, „tubakaistandus“, „õunaistandus“, „kuuseistandus“ ja nii edasi.

Kuidas erineb sõnast „istandus“ aga „istandik“? See tähendab istutatud (noort) metsa või maatükki mingi kultuuri istikutega: „kuuseistandik“, „pärnaistandik“, „tomatiistandik“, „katseistandik“. Keelekorraldaja Argo Mund on artiklis „ndus-liide eesti keeles ehk peksandusest ja pärandusest e-postinduse ja perearstinduseni“ selle tähenduserinevuse kohta kirjutanud sedasi: „Sõnade kasutus niisuguses tähenduses sobib kokku liidete -ndus ja -ndik tähendustega: esimene tuletab sõnu, mis tähendavad millelegi spetsialiseerunud ettevõtet, aga teine kohta märkivaid sõnu, nt lagendik, põlendik.“

Mundi artiklist leiab veel huvitava tõiga, et Ferdinand Johann Wiedemanni grammatikas („Grammatik der ehstnischen Sprache“, 1875; eesti keeles „Eesti keele grammatika“, 2011) on „istanduse“ tähenduses hoopis sõna „istundus“ ja „istandus“ tähistab Wiedemannil sootuks … „istikut“!