„Kõige julmemad valed on tihti öeldud vaikides.“

Robert Louis Stevenson

Kadedale ja õelale inimesele omased iseloomujooned saavad algtõuke tugevast ja mitte kustuda tahtvast negatiivsest emotsioonist, mis pärineb lapsepõlvest. See emotsioon on raskesti talutav ja paneb otsima väljapääsu.

Esmakordselt puutub inimene kadedusega kokku 3. ja 5. eluaasta vahel. See on aeg, mil meil on kuhjaga isiklikke asju (mänguasju, riideid jms) ning puutume kokku teiste laste „omandiga“. Mudilased tunnevad kadedust materiaalsete asjade pärast, mida neil ei ole.

Laps ei hakka vihkama sõpra, kellel on see ihaldatud „miski“. Ent temagi tahab seda endale. „Ema, miks minul sellist nukku ei ole?“ küsib kolmeaastane. Ning just vanemate reaktsioonist sellistele küsimustele hakkab sõltuma laste edasine suhtumine sellesse, mis ei kuulu neile.

Kummalisel kombel hakkavad ka emad sellistes olukordades kadedust tundma. „Naabripoisil on uhke jope, temal on ka huvitavamad mänguasjad.“ Nii transleerivad täiskasvanud lapsele teatud tunnete komplekti ning laps imeb selle rõõmsalt endasse.

Kasvatamise protsessis kujundavad vanemad (endale aru andmata) lapses kadedust. Nad toovad motiveerivaid näiteid: „Vaata, Liisu on nii hea õpilane, aga sina?“ Sellised näited tekitavad lapses konkreetseid emotsioone. Ta saab aru, et teda võrreldakse edukama „võistlejaga“ ning temas tärkab kadedus.

Teine variant: „Kui saad muusikakooli sisse, hakkavad kõik sind kadestama.“ Ning laps mõistab, et sellise tunde (ehk siis kadeduse) objektiks olemine on auasi.

Kuidas kadedus tekib?

Et kadedusega käivad käsikäes rivaalitsemine ja vihkamine, seda lapsevanem esialgu isegi ei aima. Ning lõppude lõpuks, kui kodus on kombeks rääkida, et naabril on murugi rohelisem (lapse kuuldes räägitakse, et naabril on kallim auto, suurem maja, ta käib kord aastas kogu perega palmide all puhkamas, tema lapsed õpivad erakoolis jne – kusjuures kõige selle soetamiseks on raha kokku varastatud!), kasvab laps üles stereotüüpidega, mille dikteerib talle seesama kadedus.

Kuid ole alati valmis lapse küsimuseks: „Kust sina oma kasina palga ja sissetuleku juures, mida sa pidevalt rõhutad, meie auto ja maja raha kokku kraapisid?“

Kadedus võib tekkida ka väga asises perekonnas, kus hommikust õhtuni rõhutatakse lapse ees oma erilist staatust, seisust, varandust, pärandust, haridust (harimatust), üleolekut jne. Ja kui kurb on lapsel märgata, et Juku, kellega vanemad ei lubanud tal mängida, suhelda, rääkimata tema külla kutsumisest, on klassis hinnatum, targem, tublim kui tema, kuigi käib ringi kaltsukast ostetud riietes … Teeks talle õige ära!

Ühelt poolt suudab jõukam inimene hõlpsamini hakkama saada ning oma soove kergemini teostada. Teisalt omistatakse rahale tihtilugu kurja juure tähendus – raha suutvat täita üksnes kitsa osa inimese vajadusspektrist, rahaga (nii selle olemasolu kui ka puudusega) võib kaasneda mitmesuguseid probleeme, raha võib tekitada hõõrdumisi inimeste vahel.

Raha tähtsaks pidavaid inimesi vaadatakse tihtilugu halvustavalt ning seetõttu püüavad paljud oma rahaihalust pigem varjata, aga just laste ees on seda väga raske teha. Sellest hoolimata ei saa me üle ega ümber tõsiasjast, et raha mängib eluga rahulolus olulist rolli.

Kui mulle tundub, et meie ühiskonnas ei pälvi tähelepanu need, kes seda väärivad – nemad pigem peituvad tähelepanu kui millegi negatiivse eest – ja pildil on punt tühikargajaid, siis mis minus seda kujutlust loob? Meedia? Meedia kinnitab negatiivset kuvandit meie ühiskonnast, aga juured on sügavamal. Üks juuri on kadedus endast võimekamate vastu.

Teine juur on enesetähtsus – kui ma ise ei taha olla see kõige võimekam, siis võiksin ju siiralt imetleda seda, kes on minust andekam. Aga kiusuokas on hinges, ei saa.

Kodu ja perekond

Väga oluline on kodu ja perekonna teema. On lapsi, kes ei oska mängida kodumänge, sest elavad tervikliku pereta või pühendavad nende vanemad kodule liiga vähe aega. Põhjus võib olla ka selles, et lapsed on virtuaalmaailma mõju all. Siin saavad aidata kodumängud, kus on ema, isa ja palju lapsi, kus tehakse koduseid toimetusi koos, pühendumise ja armastusega.

Arusaam, et perekond on kõige tähtsam, saab lapsel alguse enne kooli. Ilma tugevate pereväärtusteta on laps nõrk seisma vastu teismeea ahvatlustele. On täiesti realistlik tervendada väärtuskasvatuse kaudu enne kooli meie ühiskonda ajaks, kui need lapsed saavad suureks. Saades vähemalt väärtuste tasandil aru, et kodu on oluline ning sellele tuleb kulutada aega ja energiat, on võimalik, et pereväärtused lähevad ühiskonnas rohkem hinda. Sest lapse väärtussüsteemile ehitatakse vundament enne kooli.

Väärtused ja iseendasse vaatamine

Inimesed, kes töötavad probleemsete teismelistega, nõustuvad väitega, et sellised teismelised ei saa õigesti aru väärtustest ja oskavad halvasti endasse vaadata. Probleeme nähakse vaid teistes, väljaspool ennast.

Sellist olukorda saab ennetada kõige paremini enne kooli väärtusmängude ja -vestluste kaudu. Kõigepealt peab laps saama aru, mida need elementaarsed väärtused tähendavad, seejärel saab teda õpetada endasse vaatama.

Kas mina olen püüdnud olla lahke, abivalmis, korralik, sõbralik jne? Kas mulle meeldivad need omadused teiste juures? Mida teen, kui mõnel päeval ei lähe asjad nii, nagu tahaksin? Neid küsimusi mängides korrates omandab laps oskuse ennast näha objektiivselt.

Laps saab aru emotsioonide tähendusest, mõistab, milline on ühe või teise väärtuse sisu. Mängude abil kasvab tasapisi tema empaatia. Hilisemates mängudes saame lastele rääkida, miks keegi käitub halvasti, ning sellest, et me kõik teeme vigu ja eksime.

Oluline on oskus andeks anda ja andeks paluda. Pikemalt mängides tekib lapses arusaam, et teinekord on vaja pisut pingutada, et lõpuks olla rõõmsam ja parem inimene. Küsimuse peale, kas tunned oma südames soojust, head tunnet või rõõmu, kui saad olla hea, jäävad mõned lapsed alguses mõtlikuks, kuid aja möödudes see muutub. Nad on õppinud endasse vaatama. Nii õpib laps tasapisi tundma iseennast.