11. detsembril oli Tallinnas EHL-i konverents, kus riigikokku kandideerivad poliitikud lubasid õpetajale senisest mõistvamat koolijuhti, kõrgemat palka, jõukohasemat töökoormust, paindlikumat õppekava ja eestikeelsemat õpet ülikoolis.  

EHL-i haridusdebatis osalesid Mailis Reps (Keskerakond), Maris Lauri (Reformierakond), Tõnis Lukas (Isamaa), Toomas Jürgenstein (SDE), Märt Läänemets (Vabaerakond) ja Robert Kiviselg (EKRE). Debatti juhtis Märt Treier ja publiku hinnangul tegi ta seda nii kindla käega, et debatis osalenud omavahel vaidlema ei hakanudki, vaid püüdsid kõik pakkuda haridusprobleemidele konstruktiivseid lahendusi. EHL-i esimees Reemo Voltri ütles pärast debatti kitsamas vestlusringis, et hariduses tunduvad asjad hakkavat paremaks muutuma. Lisas aga kohe, et päriselt saame seda teada ikkagi alles pärast valimisi ja pole välistatud, et siis peame tõdema: taheti kõige paremat, kuid välja tuli nagu alati. Milliseid ideid riigikogusse kandideerijad EHL-i konverentsil välja käisid? Vaatame üksikuid väljavõtteid debatist teemade kaupa.

 

ÕPETAJATE JÄRELKASV

Miks lahkuvad ligi pooled noored õpetajad koolist juba enne viiendat tööaastat? Mis saab niimoodi õpetajate järelkasvust?

Reps: Õpetaja usub, et ühiskond ei väärtusta tema tööd, ja lahkubki koolist. Ta eksib, sest uuringute järgi väärtustab ühiskond õpetaja tööd ligi kolmandiku võrra kõrgemalt kui õpetaja ise. Ühiskond teab, et meil on maailma parimad õpetajad.

Lukas: Mõned lapsevanemad arvavad, et nemad teavad õpetamisest palju rohkem kui õpetaja. See väsitab õpetajat ja viib tema enesehinnangu alla.

Läänemets: Lahkumise üks põhjus on, et õpetajast on tehtud klienditeenindaja. Õpetaja küsib, miks ta peab võtma endal naha seljast ja maha laotama, et lapsevanemad saaksid sellel jalgu pühkida.

Lauri: Alustavale õpetajale pannakse koolis liiga suur koormus ja see on üks koolist lahkumise põhjus. Juba gümnasiste hirmutatakse jutuga, et õpetajatöö on väga raske. Arvasin ka ise nii, kuni ei olnud 8. klassis matemaatikat õpetanud. Päras seda kogemust sain aru, et võiksin õpetaja olla küll. Noortele peab pakkuma õpetamiskogemust, et nad saaksid teada, et mõnelegi õpetajatöö sobib.

Kiviselg: Vanemad õpetajad näevad noortes oma päästerõngast. Neil on väga raske, sest nüüd tuleb õpetada ka HEV-lapsi, kuid tugisüsteeme pole välja arendatud jne. Nii sokutataksegi raskemad klassid alustavatele õpetajatele. Olen ise selle kadalipu läbi teinud. Paradoksaalne olukord: noor vajab esimesel tööaastal kolleegide abi, kuid nemad näevad noores õpetajas hoopis enda päästjat.

Lukas: Meie koolis küll kogenud õpetajad toetavad alustajaid. Aga üldiselt peaks noorel õpetajal olema kahel esimesel tööaastal tavalisest palju väiksem koormus.

Reps: Noore õpetaja koolist lahkumise probleemiga tegeleb liikumine „Alustavat õpetajat toetav kool“ ja sellega on liitunud päris palju koole, kes juba hoiavad noort õpetajat. Olukorda analüüsides oleme jõudnud HTM-is seisukohale, et meil on umbes kümme aastat aega õpetajate uut põlvkonda ette valmistada. See on piisavalt pikk aeg, et õpetajate järelkasvu tagada.

 

KOOLIJUHT

Ühed koolijuhid õpivad maailma parimatelt eeskujudelt, teised juhivad kooli nagu saapavabrikut.

Lukas: Noore õpetaja koolis püsimine sõltub eelkõige koolijuhist, mitte vanematest õpetajatest. Paraku on veel koolijuhte, kes löövad rusikaga vastu lauda ja esitavad ainult nõudmisi. Kuid on ka vähem autistlikke koolijuhte, keda püütakse süüdistada liigses pehmuses, kuid kes oskavad luua koolis meeldiva kliima. Lisaks on väga aktiivseid koolijuhte, kes on omal algatusel nõudnud ülikoolidelt endale vajalikke täienduskursusi ja need ka saanud. Nad on käinud vaatamas maailma kõige edukamaid koole ja sealt õppinud jne. Aga tõsi, mõnigi kord on kohalik omavalitsus valinud koolijuhiks saapavabrikandi.

Kiviselg: Üks probleem on, et õpetajad ei saa direktori valimisel osaleda. Teiseks on koolijuhid väga politiseeritud, nad on muudetud kohalikus omavalitsuses võimul oleva erakonna käpiknukuks. Politiseerumise vastu aitaks direktori tähtajaline tööleping.

Reps: Kümmekond aastat tagasi arvati, et just tähtajatu tööleping vabastab koolijuhi poliitilistest tõmbetuultest. Ei vabastanud. Praegu on paljud koolijuhid endiselt kohaliku volikogu liikmed või isegi esimehed.

Jürgenstein: Mulle meeldivad need koolijuhid, kes on olnud mõnda aega koolist eemal, töötanud näiteks erasektoris, ja tulnud siis direktoriks.

Läänemets: Direktoriks kandideerijal peab olema õpetajakogemus.

Lauri: Enamasti kasvabki direktor välja koolist, näiteks õppealajuhataja saab direktoriks. Aga ta võib tulla ka väljastpoolt kooli.

 

PALK

Õpetajale palgatõusu lubamises on kõik erakonnad helded, aga kus on realistlik piir?

Lukas: Viie aasta pärast peaks õpetaja palk olema 120% keskmisest töötasust. See tähendab umbes 13% palgatõusu igal aastal. Kui keegi pakub õpetajale viie aasta pärast kolm tuhat eurot kuus, siis see ei ole realistlik.

Läänemets: Viie aasta pärast peab õpetaja palk olema 150% riigi keskmisest.

Jürgenstein: Igal aastal peaks õpetaja palk tõusma 100–120 eurot, siis oleks õpetaja palk viie aasta pärast 2000 euro ringis kuus.

Kiviselg: Õpetajale lubavad palgatõusu kõik erakonnad, aga lasteaiaõpetaja jääb tagaplaanile. Siin on põhjus, miks mõnedki neist on läinud tööle välismaale, kus teenivad kaks-kolm korda rohkem. Tuleb rakendada regionaalne palgakoefitsient. Kui näiteks Meremäele on raske õpetajaid leida, siis tuleb seal piirkonnas palgakoefitsienti tõsta.

Reps: Kas õpetaja palk peaks olema teatud protsent Eesti keskmisest palgast või tuleks igal aastal konkreetsed summad kokku leppida, selle üle pole vaidlused veel lõppenud. Rõhutada tuleks aga, et 120% Eesti keskmisest palgast on õpetaja alampalk. Omaette teema on see 20% õpetaja palgatoetusest, mille kasutamise üle otsustab kool. Seda 20% on nimetatud ka direktori või õppealajuhataja fondiks.

Jürgenstein: Mina olen näinud, kuidas seda 20% koolis jagatakse. On palgakomisjon, kuhu kuulub ka õpetajate esindaja. Lisatasu määratakse uurimistöö, klassijuhatamise eest jne. Süsteem on olnud läbipaistev ja selge.

Reps: Vahel küsitakse, miks ei ole enam klassijuhataja lisatasu. Hästi ei usu, et see tagasi tuleb. Siis peaks tagasi tulema ka vihikute parandamise tasu jms. Koolid ei taha selliseid täpseid ettekirjutusi tagasi. Neile meeldib jagada seda 20% vastavalt konkreetsetele vajadustele.

Kiviselg: Me räägime, et palgaraha ei jätku, samal ajal on meil ligi tuhat haridusametnikku. Seda arvu võiks vähendada.

Reps: Ligi 500 sellest tuhandest on tugispetsialistid.

 

ÜLEKOORMUS

Eestis on ühe õpetaja kohta keskmiselt 12 õpilast, samas räägime õpetajate suurest ülekoormusest.

Lauri: Osal õpetajatest on koormus liiga suur, teistel liiga väike, nii et nad peavad koormuse täis saamiseks töötama samal ajal mitmes koolis. Mõnel õpetajal on alla kümne, teisel üle 30 õpilase klassis. Mõnel õpetajal on toeks tugispetsialistid, teisel ei ole.

Reps: 12 õpilast ühe õpetaja kohta tähendab, et väga paljudes klassides on alla kümne õpilase. See on üks faktor, mis viib õpetaja keskmist palka alla. Samas võivad näiteks kuue õpilasega klassis olla kõik lapsed erivajadusega. Teisalt on meil klasse, kus lapsi on üle normi. Näiteks minu lapse klassis on 29 õpilast, sest teistest koolidest tuli sinna kolm õpilast, keda nende endises koolis kiusati. Nad lihtsalt tuli vastu võtta.

Lukas: Põhikoolis ei tohiks olla üle 24 õpilase klassis, ma ei lubaks ka eriloaga seda arvu 30-ni tõsta. Aga alla 24 ma ka normi ei paneks. Õpetaja abi kergendaks õpetaja koormust ja õpetaja abid peavad tulema – nii HEV-õpilastele kui ka keelekümblusklassidesse.

Kiviselg: Koole suletakse liiga palju, gümnaasiume muudetakse põhikoolideks rutakalt – nii muutuvad klassid suureks ja õpetaja töö raskeks. Erivajadustega lapsed peaksid õppima eraldi koolis või klassis. Nende tavaklassi toomine ei ole hea lahendus, seda enam, et õpetaja palk pole sellest tõusnud, et ta õpetab nüüd ka erivajadustega lapsi.

Läänemets: HEV-lapsi tuleb õpetada eraldi. Tavaklassis võiks neid õpetada vaid siis, kui seal on õpetaja abid, tugispetsialistid jt.

Jürgenstein: Selles suunas ongi asi liikunud. Meie koolides on HEV-lastel väikeklassid, neid saab jätta koduõppele, rakendatakse rühmaõpet, kus tugevamad õpilased aitavad nõrgemaid.

Reps: Koolide tugisüsteemid muutuvad paremaks. Eelmisel aastal eraldas HTM koolide tugisüsteemide arendamiseks 23 miljonit eurot. Ministeerium on määranud vastavalt koolide taotlustele juba 900 erivajadusega lapsele kõrgema koefitsiendiga pearaha.

Lukas: Erivajadustega laste tavakooli lõimimine on kulukas ja selleks tuleb koolidele veelgi raha juurde anda. Me Tartu kutsehariduskeskuses õpetame ka HEV-lapsi ja teame, mis maksab tugispetsialisti ja õpetaja abi palkamine, kui palju raha kulub HEV-lastele vajalike ürituste korraldamiseks jne.

Reps: Lasteaias on erivajadustega laste varajane aitamine praegu kümme korda suurem probleem kui koolis. Kui peres on ainult üks laps, siis on lapsevanemal raske aru saada, et tema laps on teistmoodi kui ülejäänud ja siis peab lasteaed õigel ajal Aspergeri ja muud sündroomid avastama ning vajalikud spetsialistid leidma. Mida varem selliste lastega tegelema hakatakse, seda kergem on neil koolis.

Lauri: Kuni meil ei ole piisavalt tugispetsialiste, seni peavad koolid tegema omavahel koordineeritult koostööd. Näiteks Viljandis leitakse ühe kooli haigestunud tugispetsialistile kiiresti teisest koolist asendaja.

Reps: Tugispetsialistide arv hakkab kasvama. HTM-il on kavas eripedagoogide ettevalmistamist ülikoolides algul kahe- ja seejärel kolmekordistada. Neid, kes eripedagoogikat õppida tahavad, on juba väga palju.

Kiviselg: Nutindust ja äpindust pole ametlikult erivajaduseks tunnistatud, kuid õpet need nähtused häirivad. Siin on vaja riigi suunamist või soovitust. Eeskujuks võiks olla Prantsusmaa.

Läänemets: Miks õpetaja ei võiks ise otsustada?

Lukas: Õpetaja vajab selliste otsuste tegemiseks seljatagust ja selleks peab olema direktor.

 

ÕPPEKAVA

Meie eesmärk on ennastjuhtiv õppija, kuid iseseisvalt me õpilasel valida ei lase.

Lauri: See on tõsi, et koolis on väga palju kohustuslikke aineid. Seitsmendas klassis hakkavad õpilastel sügavamad huvid tekkima ja siis on õige aeg neil oma suund valida. Kes on tugev matemaatikas, las süveneb sellesse. Õppekava mahtu tuleks vähendada ja paindlikkust suurendada.

Jürgenstein: Gümnaasiumis võiks eeskujuks võiks olla IB-õpe, kus on ainult kuus õppeainet ja vaid kolm nendest tõesti väga põhjalikud. Gümnaasiumis võiks anda andekamatele võimaluse läbida kolm klassi kahe aastaga, sest andekatel on gümnaasiumis igav.

Läänemets: Toetan mõtet, et individuaalsed õpirajad võiksid alata seitsmendast klassist.

Lukas: Kutsekoolid toetavad seda mõtet, et õpilane peab juba põhikoolis saama valida.

Kiviselg: Põhikoolis peaks lisaks üldharidusele olema ka kutseharidust.

Reps: Teoorias kõlab loosung „Rohkem valikuvõimalusi!“ uhkelt, aga kui õppekava mahtu päriselt vähendama hakkasime, siis selgus, et paljud on selle vastu. Peamine hirm on, et lõdvema õppekava puhul jäävad lapsed 20% rumalamaks. Me tahame õppekavasse jätta ainult absoluutse miinimumi, kuid kogu aeg on vaja eri seltskondi veenda, et see ei ole ohtlik. Ka gümnaasiumi kohustuslike kursuste arvu on kavas vähendada 95 pealt 76 peale.

 

EESTI KEEL

TÜ rektor Toomas Asser väidab, et ülikoolis võiks olla umbes 20% õppest inglise keeles.

Lukas: See ei jää tal 20% peale pidama. Praegu näiteks ei pea välismaalt tulnud õppejõud oskama eesti keelt isegi mitte tähtajatu töölepingu puhul. Lahendus oleks ülikooli kakskeelsed õppekavad.

Läänemets: Tasuta kõrgharidusele ülemineku ajal loodeti, et ingliskeelsetele kursustele tulevad välismaalased, kes maksavad, kuid praegu on ingliskeelses õppes palju meie oma Eesti noori.

Kiviselg: Kõik erialad peavad ülikoolis olema ka eesti keeles.

Reps: HTM pakub välja selle põhimõtte, et igal ingliskeelsel kursusel peab olema eestikeelne kursus all.