Mängude loomise ja kaubastamisega tegelev Katre Merimäe tõdeb ikka ja uuesti, et eesti inimene eelistab eesti mänge, nende seas vanu ja häid. Seda ennekõike emotsioonide ajel.

Katre Merimäe toob näiteks oma pere kogemuse: „Meie lapsed on nutiseadmes juhul, kui mina või elukaaslane ei saa parasjagu lastega tegelda. Meie lapsed ei keeldu kunagi võimalusest oma vanematega aega veeta.“

Ta lisab, et lauamängu mängimine ei ole siiski ainus viis perega koos aega veeta. „Meie pere üks lemmikautomänge on „Mõista-mõista“, kus kõik küsivad kordamööda küsimusi, mis parasjagu pähe tuleb. „Mõista-mõista, mis see on – issi paneb need igal hommikul pähe?“ Vastus: „Prillid.“ Seda mängu saan ka mina mängida, kuigi olen peamiselt roolis.“

Teine mäng, mida Katre Merimäe perega koos mängib, on palli loopimine, mille käigus valitakse alati mingi täht ja teema. Nelja-aastasele on lubatud vastused ette sosistada.

„Minu 17-aastane tütar on muidugi palju arvutis ja eelistab arvutimänge,“ tunnistab ema. „Samas meeldib talle omaealistega aega veeta. Näiteks mängu „Reaalsuskontroll“ edu näitab, et noored on sotsiaalsed ja tahavad lisaks nutiseadmele ka koos aega veeta.

Kui mujal maailmas on populaarsed koostöömängud, siis uurin, kas tal endal pole pähe tulnud mingit Eesti-teemalist koostöö- või seiklusmängu teha. „Hea mõte!“ arvab Katre Merimäe. „Olen ääretult kehv orienteeruja. Võiks olla tõesti mingi äge orienteerumismäng. Ma ise kasutan orienteerumisel nutiseadet, mis halvab mingis mõttes loogilise mõtlemise – pöörad automaatselt juhiste järgi. Kui nutiseadme aku peaks tühjaks saama ja oled sunnitud alguskohta tagasi minema mälu järgi, võib probleeme tekkida.“