Teadushuvihariduse liidu õppereisil Helsingisse uuriti põhjanaabrite kogemusi teadushuvihariduse arendamisel. Kuulasime ettekandeid nii Aalto ülikoolis, Helsingi ülikoolis kui ka tehnoloogiamuuseumis ning tutvusime LUMA-keskuse tegevustega. Soomlastelt on õppida nii STEAM-lähenemise kui lastest lähtuva õppe kohta.

Alustuseks tuleb ilmselt mõni lühend lahti kirjutada. Eestis räägitakse LTT-haridusest ning mõistetakse selle all loodus-, täppis- ja tehnikateadusi. Selle rahvusvaheline analoog on STEM – science, technology, engineering, mathematics. Viimastel aastatel on aga STEM-ist saanud STEAM – lisandunud on A nagu arts ehk kunstid, viitamaks 21. sajandi vajadusele lõimida eri valdkondi. Sõnaühend LUMA tähistab soomlastel loodusteadusi (luonnontieteet – LU) ja matemaatikat (MA), millest võib näha põhjanaabrite rõhuasetust LTT-valdkonna hariduses.

Peamine, mis reisist meelde jäi, oli Soome süsteemsus teadushuvihariduse arendamisel, sh eri osapoolte kokkuviimine ühe eesmärgi nimel (õpilased, koolid, ülikoolid, lapsevanemad!), interdistsiplinaarsus ning LTT-teemade mänguline käsitlemine ja lastest lähtumine.

Süsteemsuse ja koordineerituse loomisel ongi keskne roll LUMA-l, mis on ühtaegu ülikoole ühendav võrgustik ja teadushuvihariduse katusorganisatsioon. Kuni 2002. aastani täitis seda rolli haridusministeerium, edasi võtsid vastutuse enda peale ülikoolid ja aastal 2013 loodi üleriigiline keskus. LUMA tutvustab LTT-teemasid õpilastele alates lasteaiast kuni keskkooli lõpuni, kuid lisaks õpilasüritustele (teadusklubid, koolide külastused ülikoolide õppeklassidesse, teadlaste koolikülastused, laagrid jms) arendatakse õpetamismetoodikat. Näiteks Helsingi ülikoolis juurutatakse disainipõhist uurimismudelit õpetajahariduses. Ühe projekti käigus uurivad tudengid ja õppejõud koostöös kooliõpetajatega, kuidas on uurimusliku ja meeskonnapõhise õppe seis koolides – praktika ja teadus tuuakse kokku.

Jenni Vartiaineni doktoritööst sai alguse KIDE-Science’i programm, milles on arendatud välja rahvusvaheliselt rakendatav pedagoogiline mudel 3–8-aastaste laste teadusklubide käivitamiseks. See pakub täielikku tuge (koolitus, tunnikavad, haldus) kõigile, kes soovivad hakata teadusklubisid lastele juhendama: sellele, kes ostab organisatsioonilt litsentsi, jääb vaid sisuline läbiviimine. Pedagoogiline mudel põhineb 3–8-aastaste laste loomupärasel soovil maailma uurida ja mängida. Väga oluline koht teaduslike mõistete kõrval on lugude jutustamisel, seega peavad ka juhendajad oskama kasutada draamavõtteid ning olema mängulised.

KIDE-Science’i programmi eripära on ka, et klubides käivad lapsed koos vanemaga – nii on veelgi suurem võimalus, et teemad jõuavad ka koju ja kinnistuvad.

Nii LUMA-keskustes kui ka külastatud tehnoloogiamuuseumis jäi silma interdistsiplinaarne lähenemine – eesmärk on seosed igapäevaeluga ja terviklikkus teemade käsitlemisel. Iga konkreetse museaaliga püütakse siduda võimalikult palju õppeteemasid ning kasutatakse sealjuures nii loenguid, helisid, ehitamist, lugusid kui isegi tantsu. Tore näide oli mänguline harjutus, kus veepuhastuse etapid tehakse läbi liikumise abil.

Merike Kesler Helsingi ülikoolist rääkis oma ettekandes teadushuvihariduse rollist üldhariduses. Soomes on kahe valdkonna vaheline sein murdumas nii nagu Eestiski. Koolis väärtustatakse aina enam nii teadusklubides kui ka mujal väljaspool kooli tehtavat. Riiklikus õppekavas on koolidele kohustuslik teemapõhine õpe, kuid sarnaselt Eestiga vajavad koolid ainepõhisest õppest lõimingule üleminekus mõnevõrra tuge. Välja on töötatud lõimitud õppe mudel, mille oluline aspekt on uurimuslikkus ja õpilase iseseisvus nii teemade kui ka meetodite valikul. Lõimitud õpet edendab LUMA võrgustikus eriti uuenduslikult Aalto ülikooli juures tegutsev haru – seal püütakse luua sidemeid väga erinevate teadusvaldkondade vahele, näiteks korraldatakse matemaatikat ja kunsti siduvaid ühiskoolitusi mõlema eriala õpetajatele.

LUMA-võrgustiku ülikoolid teevad mõistagi LTT-valdkonna edendamiseks teadustööd, lisaks pakuvad õppematerjale, õpikeskkonda, kursusi ja töötube. Aga nägime ka mitmeid näiteid tegevusest, mis aitab tuua juurde uusi juhendajaid. Selle üks viis on teadusklubide juhendamispraktika, mille eest üliõpilased saavad ainepunkte või ka palka (toimuvad nii Helsingi kui ka Aalto ülikooli juures). Teadusklubisid/töötube saavad juhendada ka need tudengid, kes ei õpi õpetajaks, näiteks teadusteemadest huvitatud kunstierialade tudengid.