On kõikvõimalike edetabelite aeg. Heliplaadid ja filmid, kirjandusteosed ja lavastused, lauljad ja näitlejad, kirjanikud ja sportlased – kõik seatakse pidulikult paremusjärjestusse. Selguvad tugevaimad ja osavaimad, naljakaimad ja rikkaimad, vapraimad ja ilusaimad, ühesõnaga parimad. On uhkust, rahuldust ja võidurõõmu ning pettumisi, solvumist ja pahameelt.

Pahased on ka mõned tundliku keelenärviga inimesed: kuidas nii, et räägitakse muudkui „parimatest“? Kui mina koolis käisin, siis küll õpetati, et parimat on ainult üks ja „parim“ on üksnes ainsuses. Ei saa ju olla kaht, kuut, kümmet parimat! Ülivõrre ei saa olla mitmuses!!!

Seda, et ülivõrde ja mitmuse kooslus säärast pahameelt ja peataolekut põhjustab, kinnitavad muu hulgas ajaleheartiklite vastavad võrgukommentaarid, Eesti Keele Instituudi keelenõuandjatele esitatud asjakohased küsimused ja ka „EKI keelekooli“ mõne aja tagune artikkel „Kas vanimaid võib olla mitu?“ (Postimees, 14.09.2018). Nii keelenõuande vastused kui ka nimetatud artikkel paistavad oma sõnastuses suuresti lähtuvat Henn Saari 1971. aasta keeleloost „Võrratu võrdlemine“, mistap võtkemgi vaadata, mida kirjutab ülivõrdes omadussõnade mitmuse kohta algallikas ise.

Saari kirjeldab alustuseks teooriat, millele pahameele tundjad ilmselt tuginevad: „… et kõige parem, kõige kangem, kõige suurem ehk parim, kangeim, suurim saab olla ainult üksainus, kahte ega kolme parimat ega suurimat ei pidada olla saama. „Ülivõrre näitab, et olendil, esemel või nähtusel on teatud omadust kõige suuremal määral, näiteks töökaim üliõpilane, vaikseim õhtu.“ Nii tsiteeritakse grammatikat, aga edasi lastakse juba omast peast: need näited on ainsuses, sellepärast peab mitme olendi, eseme või nähtuse puhul tarvitama ülivõrde asemel keskvõrret.“

Vaat nii, ongi suure ettevõtlikkuse ja vähese järelemõtlikkuse ohtlikust abielust sündinud üks järjekordne metsa poole keelereegel, mida mõned valeprohvetid nüüd tõe pähe kuulutavad ja mõned jüngrid ka usuvad. Saari jätkab: „Jah, võimalik, et itsee keeles on niimoodi. Aga eesti keeles on küll teisiti.“

Kuidas siis, ikkagi? Vaat sedasi, et „eesti ülivõrret saab kasutada ja sageli on ainuõige kasutada mitmuses“. Ja ega Saari poleks Saari, kui ta seda veenet mõne põhjaliku ning hästi loogilise ja arusaadava näitega ei toestaks, asja puust ja punaseks ette ei teeks: „Palun kujutlege omaduskandjate edetabelit, näiteks üliõpilaste paremusjärjestust töökuse järgi. Esimene Tiina, teine Toomas, kolmas Ülle, neljas Aivar, viies Andres, kuues Ants ja nõnda edasi. Siis ütleme Tiina kohta ainsuses: ta on töökaim üliõpilane. Kui aga lõikame edetabeli kuskilt tipu lähedalt läbi – kust ise tahame, ütleme kolmanda või kuuenda või olgu praegu neljanda nime järelt –, siis neid kõiki koos, kes jäävad lõikekohast ülespoole, iseloomustab eesti keeles ülivõrre pluss mitmuse nimetav kääne: Tiina, Toomas, Ülle ja Aivar on kõige töökamad ehk töökaimad üliõpilased.“

Põlistagem seda teadmist veel ühe, omaenese näitega. Kõikide aasta jooksul raamatu avaldanud luuletajate hulgast valitakse luule aastaauhinnale kandideerima viis nominenti: Artur, Betti, Henrik, Juhan ja Marie. Juba on selge, et nood viis on selle aasta parimad, mitmuses. Välja kuulutatakse laureaat, Juhan. Nüüd on klaar seegi, et tema on parimate hulgast parim, ainsuses. Aga seejuures jäävad kõik viis kokku ikka ka parimateks, lihtsalt ainsuses „parim“ saab öelda ainult Juhani kohta. (Rääkides ükshaaval teistest, näiteks Arturist, võime aga kasutada konstruktsioone nagu „üks parimate seast“, „üks parimatest“, „üks parimaid“ ja lihtsalt „parimaid“, näiteks „Artur on üks parimatest luuletajatest“ ja „Artur on parimaid luuletajaid“.)

Sama kehtib alumise otsa kohta. Madise keskmine hinne on 2,8, Marko oma 3 ja Mardi oma 2,6. Need on klassi kõige madalamad keskmised, mis teeb Mardist halvima, aga Madisest, Markost ja Mardist üheskoos halvimad õpilased. Vähemasti on ebatõenäoline, et Madis, Marko või Mart hakkaks suurest peast kasuliku, vajalikugi ülivõrde mitmuse vastu häält tõstma.