„Kas on tõsi, et Kohtla-Järvel elab vaid viis eestlast?“ küsis minult ülikooli sisseastumisel üks Tallinna noormees. „Jah, on küll. Mina, ema, isa ja veel paar inimest,“ vastasin talle, tulevasele diplomaadile, iroonilise muigega.

Aasta oli siis 1977 ja põlevkivimaa pealinnas eestlasi alla kümne protsendi. Kuuldavasti, sest ega keegi kõva häälega protsentidest rääkinud. Tõeliseks eestluse oaasiks oli üdini venekeelses linnas Kohtla-Järve 1. keskkool (praegu Kohtla-Järve Järve gümnaasium). Ainsas eestikeelses keskkoolis oli igal aastal sadakond lõpetajat.

Vene keeleta oli toona poes ja arsti juures praktiliselt võimatu asju ajada ja õues oli vähe omakeelseid mängukaaslasi. Muusikakooliski ponnistasime mõne õpetajaga vene keelt.

Koolipidude ajal sõitis miilitsaauto ümber maja, et takistada kultuuridevaheliste erimeelsuste lahendamist. See ei välistanud kähmlust koduteel.

Nelikümmend aastat hiljem. Linna poodides on praegugi müüjaid, kes tervitavad ostjat esmalt vene ja siis eesti keeles. On huviringe, kus eesti lastel tuleb osata vene keelt. Ja vanematel lapsega arstile minnes olla tõlgiks. On ka lasteaedu, kus koolieelses rühmas ei saa vaid eesti keelega hakkama.

Juba ammu ei kõla meie kooli kokkutulekutel koridorides ainult üks keel. Kooli on tulnud vene perede lapsi, kel soov eesti keel selgeks saada. Tänu tublidele õpetajatele ja eesti keskkonnale, keelele ja meelele saavadki. Mitte ainult eesti keele, vaid teisedki ained. Seda kinnitavad Järve gümnaasiumi kõrged kohad üle-eestilistes pingeridades.

Septembrist peaks linnas alustama Järve gümnaasiumi asemel tegevust aga riigigümnaasium, mida alles ehitatakse. Müüridest tähtsamaks on saanud küsimus uue kooli sisust ja õppekeelest, kuna riigigümnaasium luuakse Järve ja kahe venekeelse gümnaasiumi baasil. Kui Järve gümnaasiumis on praegu eestlasi ja venelasi umbes pooleks, siis uues koolis oleks eestlasi vaid viiendik. Rakendades paralleelselt eesti ja eesti-venekeelset (60:40) õpet, on üsna selge, kumb hääl kõvemini kõlab. Nii alustaski eesti kogukond võitlust eestikeelse õppe eest ja saavutas ka „punktivõidu“.

Lubadus „hägustus aga kõigile meelepärastesse sisutühjadesse lubadustesse“, nagu kirjutas kohalikus lehes äsja üks murelik gümnasist.

Et vältida taas palli ühe erakonna väravasse mängimist, võiksid kõik erakonnad nüüd kohalikega maha istuda ja aidata leida asjaosalisi rahuldavat lahendust. Välipraktika annaks kinnitust ka kaunisõnalisele retoorikale.