Eva Kolditsa lavastus „Stiiliharjutused“ (esietendus 10. märtsil 2018) asetab kirjanikud keset teatrit ja näitlejad keset kirjandust. Tulemuseks särtsuv tervik, milles koos teatrietendus, kirjandusõhtu, stand-up ja bändiproov. Praeguseks on lavastusel seljataga 20 etendust kaheksal laval. Lisaks Eestile on antud etendusi Berliinis, Brüsselis ja Luxembourgis. 2019. aasta kevadel jõuavad stiiliharjutajad Eesti eri nurkadesse – lisaks Tallinnale ja Tartule ka Viljandisse, Kuressaarde, Pärnusse ja Keilasse.

Lavastusel on pikk eellugu. Muidugi poleks seda ilma prantsuse kirjaniku Raymond Queneau raamatuta „Stiiliharjutused“, mille eestikeelne tõlge ilmus 2007. aastal. Teos sisaldab Pariisi kesklinna ühistranspordis toimuva veidra juhtumi 99 versiooni, näidates, kuidas üht ja sama lugu on võimalik erinevalt jutustada. Paar aastat tagasi hakkas kirjanik Jan Kaus, üks „Stiiliharjutuste“ kohalikke fänne mõtlema, et 99 pole mingi piir. Võttes Teise maailmasõja paiku Prantsusmaa pealinnas aset leidnud loo, hakkas Kaus kirjutama neile lisaversioone, millest mõnelgi küljes praeguse Eesti varjundid.

Järgmise sammuna asus Kaus tutvustama „Stiiliharjutusi“ lugejatega kohtudes, sealhulgas koolitundides. Esitades nii Queneau kui ka enda versioone ning pälvides õpilastelt-õpetajatelt elavat vastukaja, avastas Kaus toreda paradoksi: „Stiiliharjutused“ on ühtaegu koomiline ja pedagoogiline. Nalja kaudu suunatakse inimesi vaatama, kuidas keeles pole oluline ainult see, mida öeldakse, vaid ka see, kuidas seda öeldakse.

Veidi aja pärast kutsus Kaus kampa mõned sõbrad, et tuua uusversioonid paberilt lavale. Nii sündiski, et kaks näitlejat (Eva Koldits ja Toomas Täht) ning kaks kirjanikku (Jan Kaus ja Indrek Koff) esitavad ühest loost mitukümmend omaloomingulist versiooni, sekka mõned Queneau originaalid – või nende tundmatuseni moondunud mugandused. „Stiiliharjutuste“ lavastus näitab keeles peituvat suurt vabadust, kus lubatud kõik mõtted ja võtted.

Kui Arno isaga Pariisi jõudis, oli tipptund juba alanud.
O. Luts