Sõnu „arbuma“ ja „arbuja“ vahest veel teatakse; esimene märgib (nõidusvahendite abil) nõidumist, ennustamist, teine on vastav tegijanimi. Kui uurida etümoloogia­sõnaraamatust nende päritolu kohta või kiigata „Eesti keele sõnaperede“ raamatusse, jõuab aga välja hoopis sõna „arp“ juurde, sest „arbuma“ – mõnikord ka „arbutama“ – on selle tuletis.

„Arbuma“ tuletusalus „arp“ tähendab nõidus- või ennustusvahendit, põhiliselt nõiatrummi. Sestap öeldakse „arbuma“ kohta vahel ka „arpu lööma“ ja „arbuja“ kohta „arbulööja“. Peale nõiatrummi on teada veel näiteks sellised arbud nagu sõel, laastud, surnukehad …

1972. aasta 3. märtsi Sirbis ja Vasaras pakkus Ants Roosnaallik, keda mõni siinsete sõnaveergude lugeja võib mäletada ka kui üht „türbi“ autorit, sõna „arp“ välja aga hoopis „aparaadi“ lühendina, unustamata sealjuures, et „arp“ tähendab ühtlasi nõiatrummi: „Aparaat – arp järgiks J. Aaviku muundamismenetlust revolver – relv, pealegi oli arp eestlastel kunagi nõidumisvahend, kas pole seda olemuselt tänapäeva imeaparaadidki?“

Uus tehistüvi aidanuks lühendada ebamugavalt pikki sõnu: „Andes sõnale a-lõpulise omastava, saaksime: telearba, fotoarbad, raadioarbad. Lisanduksid veel arbastik ‘aparatuur’, arbama ‘aparaadiga töötama’, arbar ‘aparaaditöötaja’.“ Tiiu Erelti „Väikese uudissõnastiku“ (1983) asjakohasest sõnaartiklist leiame lisaks liitsõnad „elektriarp“, „filmiarp“, „lennuarp“ ja „täppisarp“. Raamatus „Uudis- ja unarsõnu“ (1985) on sõnadele „arbama“ ja „arbar“ vastavad sõnavormid „arpama“ ja „arpar“.

Kahes nimetatud raamatus äramärkimisest hoolimata Roosnaalliku „arp“ juuri alla ei kasvatanud. Ehk seetõttu, et igapäevasemate aparaatide – raadioaparaadi ja televisiooniaparaadi – tarvis olid 1972. aastaks juba olemas niigi suupärased „raadio“, „televiisor“ ja „telekas“, millele kaks aastat hiljem lisandus veel Karl Sinijärve välmitud „teler“.

Aga sellega pani Roosnaallik igatahes täppi, et ühed parajad arbud on need arbad küll – mida kõike lihtsameelsetele inimestele nende abil pähe ei saa nõiduda!