Kirglik maheda Eesti eestkõneleja, maaülikooli emeriitprofessor, vastne teaduse elutööpreemia laureaat Anne Luik on rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane. Ta on õpetanud tuhandeid tudengeid ning suur sõber ka lasteaia- ja koolilastele.

Riigi teaduspreemiate komisjon tõstis teile elutööpreemiat andes esile mitut aspekti. Olete loonud ohutu toidutootmise uurimis- ja õppetegevuse alused Eestis, edendate teadust mahepõllunduse vallas ja populariseerite viljakalt teadust. Mida ise kõige südamelähedasemaks peate?

Need kõik on mulle tähtsad. Nii uurimine, populariseerimine kui ka õpetamine on seotud. Tähtis on teadmisi eri gruppidele edasi anda nii, et neist tõesti aru saadaks. Õpetades olen ise väga palju õppinud.

Et olen looduslemb, tuleb varasest lapsepõlvest. Kasvasin metsikus ümbruses, kus eksisin kullerkuppude sisse ära. Sellist õnne tänastel lastel pole.

Minu uurimistööd on alguse saanud putukahuvist. Olen õpetanud putukateadust metsanduse, aianduse ja agronoomia tudengitele. Neid on olnud tuhandeid. Püüdsin teha selgeks, miks putukas taime juurde tuleb ja kuidas saaksime väikest arvu liike, kes võivad probleemseks osutuda, üle kavaldada – et nende isendeid ei tekiks murettekitavalt palju.

Kasvatades suurel põllul ühte taimeliiki, lähtub sellest hiiglaslik lõhnapahvak, mille peale saabub vastutuult trotsides mass taimeliigiga kohastunud putukaid. Pidulaual saadaksegi masspaljunemisega kahjuriks. Kui äärealadel pole taimi, kus toituksid taimtoiduliste looduslikud vaenlased, võib pidu muutuda eriti ohjeldamatuks. Inimene läheb mürgipritsiga põllule. Väga kiiresti muutuvad probleemsed liigid aga mürgile resistentseks, me jääme võitluses alla. Taimekaitsevahendi väljatöötamiseks kulub 10–15 aastat, aga resistentsus võib areneda juba mõne aastaga.

Näiteks kartulimardikas on kohastumise tšempion. Kui tema vastu kasutati putukamürki DTT, mille eest saadi omal ajal Nobeli preemia, oli ta juba viie aasta pärast Ameerikas resistentne. Ta püüab hakkama saada sellega, mis me teeme. Looduses on igale mõjule vastumõju.

Kuidas saada loodust toimima probleemsete liikidega? Vaja on nii uusi teadmisi ja abiks on ka vana talupojatarkus. Juba Carl Robert Jakobson viis sisse kaheksaväljasüsteemi, kus eri külviväljadel on erinevad kultuurid. Loodusmaastikus asuvad väljad pole suured, kultuurid vahelduvad, mulda ei jää võimalikke kahjustajaid. Niimoodi hajutame kogunemist. Põldude ümbruse mitmekesisest looduskeskkonnast saavad taimtoidulisi hävitama tulla aga nende looduslikud vaenlased. Looduse toiduahelais reguleerib iga järgnev lüli ju eelneva arvukust. Et hakkaksime aru saama, kuidas need regulatiivsed lülid paremini toimiksid, ja seda teadmist oma huvides kasutama, on vaja teha veel palju uurimistööd.

Muide, Saksamaa keskkonnaminister valmistab ette putukakaitseseadust ja pakub välja, et tulevikus pannakse igal aastal 100 miljonit eurot uurimistöödesse. Enamik loomaliikidest on ju putukad ning neil on looduse aineringluses tähtis roll. Putukaid kaitstes kaitseme iseennast.

Olete vist ainus professor, kes juba lasteaias teadusest räägib. Kuidas lastele lähenete, kas alustate putukatest?

Alustame ikka taimedest, et tekiks arusaamine, kuidas looduses aine- ja energiaringlus käib. Olen alustanud neljandast eluaastast. Arutleme, mida on nii lapsele kui ka taimele kasvamiseks, arenemiseks vaja. Kuidas taim areneb, kas ta saab üksi hakkama. Õpime tundma organisme, kes on taime ümber. Teeme seda mänguliselt, näitame kõike liigutuste abil, kuidas idu tuleb mullast välja jne. Räägime, miks on taime eri osad tähtsad ja millised putukad tema juurde tulevad.

Kui lasteaias on maalapp, on eriti vahva. Lastele väga meeldib mulda katsuda ja seemneid maha panna. Maad ette valmistades võtame ära umbrohulibled, viime need kompostihunnikuse, kus uurime sealseid olevusi ja mullateket. Lapsed saavad mulda patsutada, kasta ja vaadelda. Peagi on nad nii targad, et tunnevad putukaid ja oskavad oma vanemaidki õpetada. Loodusekogemus varases lapsepõlves paneb aluse väärtushinnangutele terveks eluks. Seda näitab nii minu isiklik kui ka lastega töötamise kogemus. Üks ajakirjanik küsis kunagi, millise projekti põhjal ma seda teen. Vastasin, et õhinapõhiselt, kuna looduse tundmise arendamine lasteaias ja koolis on äärmiselt tähtis.

Kahjuks on kooliaiad kadunud. Minu elus mängis Hallise kooli aed väga suurt rolli. Tegime seal katseid, võrdlesime, mis külvi ajaga tulid suuremad peedid või porgandid. Maasikatelt võtsime taimi vegetatiivse paljundamise õppimiseks. Tegime läbi varem tunnis õpitut. Inimene õpibki kõige rohkem, kui näeb, kuuleb, katsub ja katsetab.

Halliste koolis olid puudel ja põõsastel nii eesti- kui ka ladinakeelsed nimesildid juures. Kõnnid mööda ja tahes-tahtmata jääb nimi meelde. Isegi väiksele lapsele.

Kanadas tehakse uuesti kooliaedu. Meil on see keeruline, sest koolide ümber pole selliseid alasid ja õpetajad ei taha suurt lisatööd ja vastutust. Isegi maal pole enam kooliaedu.

Kuid oleks väga vaja, sest kui lasteaias tekib algteadmine, siis koolis see kinnistub ja areneb. Nii muutuvad ka lapse väärtushinnangud, ta ei pillu enam toitu ära.

Meil pole lõputult puhast vett, õhku, viljakat mulda ja elurikkust. Peame oskama säästlikult kasutada seda, mida meil on. Väga palju liike on ju intensiivse majandamisega hävitatud. Elurikkuse hoidmine on kestlikkuse võtmeküsimus ja selleks on tähtis looduse tundmist edendada.

Kas järgmisena võtate ette koolid?

Maaülikooli mahekeskuses teemegi seda juba mitu aastat. Koolid käivad siin, lapsed saavad peenraid teha. Arutame koos läbi, kuidas teha seda mahedalt – toetudes looduse aineringele.

Kui lapsed kevadel tulevad, on Tõnissoni maja aias, kus mahekeskus asub, väga ilus. Üle saja aasta vanused õunapuud õitsevad. Lapsed tuletavad võistlusmängus meelde köögiviljad, õpime tundma nende seemneid. Valmistame ette külvipinna, kuhu teeme nn Tootsi peenra. Arutame, et nii matkime loodust, kus eri taimeliigid koos kasvades hoiavad ära kahjustuste kujunemise. Kust aga seemned tulevad? Mõni pakub, et porgandi seeme tuleb juure alt. Kui porgandi koos seemnetega maha paneme, näevad lapsed, et porgand õitseb ja seemned valmivad alles teisel aastal.

Sügisel koristama tulles saavad lapsed meie maheõunu korjata ja süüa. See on suur rõõmupäev. Külaliste raamatus on vahvaid sissekandeid.

Algul oli projekt õhinapõhine, aga viimastel aastatel on koolid kasutanud PRIA projektide abi, millega saab suvel, kui lastel on vaheaeg, hooldada peenraid.

Püüame ka koole ja maheettevõtteid kokku viia. Sedagi tegime algul õhinapõhiselt, aga kust võtta transpordiraha? Õnneks on nüüd PRIA toetusi ka selleks.

KIK ja teised asutused pakuvad koolidele loodushariduse õppeprogramme. Mida annab veel teha, et loodushoidlikku tegevust edendada?

Soovitasin ühel koolil teha kooliaia projekti, aga KIK ei andnud selleks raha, kuigi see on tähtis tegevus.

Tulevasi õpetajaid peaks juba ülikoolis looduse tundmises harima. Vaja on palju looduses käia. See pole ainult niisama vaba rõõmus liikumine – kuigi sedagi on vaja –, juurde tuleb vahva teadmine, vaadeldakse putukaid, taimi, puid, Sellest on enam kasu.

Kumb on lapse harimisel tähtsam, kas kodu või kool?

Mõlemad on väga tähtsad. Tore, kui vanemad käivad lapsega looduses ega pea ainult piknikut, vaid õpivad koos loodust tundma. On ju palju häid loodusradu.

Näen oma nelja- ja kuueaastase lapselapse pealt, kui suured huvilised nad on. Meil pole ägedat murupügamist, vaid on teerajad kõrges rohus ja poisid on seal nagu džunglis. Uurivad, mida putukas sööb ja kes omakorda teda sööb. Nad oskavad juba loodust väärtustada. Kui nad tiigis konnapoegade arengut jälgivad, siis küsivad, miks neid ei tohi tuppa lemmikloomaks võtta.

Kui olite 2008.–2012. a maaülikooli teadusprorektor, algas teie innustusel pürgimine roheliseks ülikooliks. Kui roheline maaülikool praegu on?

Maaülikool on ju inglise keeles eluteaduste ülikool, seega ta peabki olema roheline. Liikumine, mis tookord alguse sai, peab haarama nii õppe- ja teadustööd kui ka igapäevaelu. Kõige raskem on muuta inimeste arusaamasid ja igapäevast tegutsemist. Kui need muutuvad, siis asi edeneb. Kõik areneb pikkamööda. Mul on hea meel, et minu õpilane Elen Peetsmann on mahekeskuse juhataja ja kõigist raskustest hoolimata eesmärgikindel. Määrav on rektoraadi toetus. Kui tüürimees toetab, läheb laev õiges suunas.

Kui tähtis on teie jaoks tunnustus?

Igale inimesele on tunnustus tähtis. Kes püsivad teaduses, on omamoodi ullikesed ja tegelevad asjaga tõsise huvi pärast, teadus pole ju rikkaks saamise koht. Kui raskeid aegu on minu töörühm ja osakond üle elanud, kui rahastamine oli halvem kui nüüd!

Riigi tunnustus tuli mulle koos minu akadeemilise tütre Marika Männiga, kes pälvis riigi teaduspreemia põllumajandusteaduste alal. Järjepidevus on tähtis, siis midagi muutub.

Põllumajandusuuringud nõuavad pikka aega, keskkond ja ilmastik on muutlik. On vaja pikaajalisi katseid, kuid nende jaoks puudub Eestis pidev tugi. Kuidas saavutame kestlikkust, kui me ei suuda selleks andmeid koguda?

 

---

KOMMENTAAR

Marika Mänd, professor, EMÜ taimetervise õppetooli juhataja:

Anne on päikseline, silmapaistev ning energiline teaduse ja õppetöö arendaja ning väga lugupeetud õppejõud. Eriti oluline on tema osa noorte õppejõudude ja teadlaste ettevalmistamisel. Alati positiivne, südamlikult innustav ja toetav suhtumine noortesse on igati aidanud kaasa maaülikooli doktoriõppe arendamisele. Mahestipendiumi fondi loojana peab ta väga oluliseks toetada üliõpilaste ja noorteadlaste huvi just maheuuringute alal.

Karismaatilise inimesena on Anne paistnud silma oma teadusorganisatoorse ja populariseeriva tegevusega. Ta osaleb mitme Eesti ja rahvusvahelise organisatsiooni töös. Oli Eesti taimekaitse seltsi üks taasasutajatest ning pikka aega selle aseesinaine. Tema eestvedamisel on saanud traditsiooniks iga-aastased üleriigilised taimekaitsepäevad ning mahekonverentsid. Hea suhtlejana on ta suutnud ühendada Eesti põllumajanduse arendamisse nii teadlased, õppejõud, tootjad kui ka ministeeriumide töötajad. Teda on nimetatud professoriks, kellel on päikesega sõlmitud leping.