Mõnikord ei lähe asjad nii, nagu ette kujutad. Möödunud kevadel kirjutasin artikli Tallinna Avatud Koolist, kus pooled õpilased on eesti ja pooled vene kodukeelega. Pool koolipäeva õpitakse seal eesti ja teine pool vene keeles. See kool jättis väga hea mulje. Ehkki teise klassi lapsed, kelle tunde külastasin, olid õppinud kahes keeles vähem kui aasta, julgesid vene lapsed võtta sõna eesti ja eesti lapsed vene keeles. Mõni rääkis paremini, mõni halvemini, kuid keegi ei häbenenud teises keeles oma mõtteid avaldada. Vahetunniski suheldi kahes keeles. Näiteks küsisid eesti poisid vene poistelt, kas tohivad nende käes olevat mängu mängida. Algul küsisid eesti keeles, siis igaks juhuks vene keeles üle.

Oli rõõmustav näha, et Eestiski on võimalik rakendada kahesuunalist keelekümblust, mis ju ongi Avatud Kooli õppemudel. Tulemus on, et neljandas-viiendas klassis on nendel õpilastel ükskõik, kas nad õpivad eesti või vene keeles, sest mõlema keele tase on nii hea.

Külastasin ka Tallinna Kuristiku gümnaasiumi, kus lapsed õppisid projekti korras lisaks inglise keele tundidele geograafiat ja ühiskonnaõpetust inglise keeles. Need tunnid läksid ka väga hästi. Eesti lapsed oskavad juba 6.–7. klassis inglise keelt piisavalt, et mõnda õppeainet inglise keeles õppida ning sellega oma inglise keele oskust arendada. Võõrkeeleõpetajate konverentsil rääkisid Jüri gümnaasiumi õpetajad, kuidas neil on osa õppeainete inglise keeles õpetamine läinud. Probleeme ei olnud nendelgi.

Eelneva põhjal tekkis väike lootus, et Eesti kool hakkab liikuma samas suunas mis näiteks Luksemburgi kool, kus õpilased õpivad eri vanuseastmetes kokku neljas keeles: letseburgi, saksa, prantsuse ja inglise. Luksemburgi gümnaasiumilõpetaja suhtleb vabalt neljas keeles. Kui Eesti koolis hakataks õppima kaheski keeles, oleks see keeleõppes pikk samm edasi. Selline lootusrikas tunne tekkis.

Paraku on see lootus nüüd mõranenud, sest päevakorda on tõusnud vastupidine loosung: mitte midagi ei tohi võõrkeeles õppida, eesti laps peab õppima kõike sada protsenti eesti keeles. Levib meeleolu, et pärast kaheaastast ingliskeelset magistriõpet jääb eesti tudeng eesti keelega hätta. Hirmutatakse, et eesti lapse emakeel on ohus, kui vene lapsed õpivad kõrvalklassis midagi vene keeles. Ja seda kõike väidetakse pateetiliselt, kirglikult. Aga pateetika mõjub, olgu tal taga tõde või vale.

Läänemaailmas hakati juba 1960. aastatel õppeaineid õppima osaliselt teises keeles. Aeg on see mahajäämus üks kord tasa teha.