Üks loodusteadusliku meetodi aluspõhimõtteid on sõnastatud lauses, mis omistatakse kuulsale Itaalia astronoomile Galileo Galileile: „Mõõda seda, mis on mõõdetav, ning mis seda pole, muuda mõõdetavaks.“

Pole kahtlust, et objektiivsete loodusilmingute uurimisel on see tõdemus ajatu. Ent mis puudutab subjektide ehk tahte ning tunnetusega elusolendite parameetrite mõõtmist, juhul kui need mõõdikud ongi puhtalt subjektiivsed, siis jääb sünge kahtlusevari neid tulemusi paratamatult saatma. Kuidas mõõta mõõtmatut, hinnata hindamatut? Näide seesugusest parameetrist võiks olla koolirõõm või kooliga rahulolu.

Kui lugeda ajakirjandust, siis saab kiiresti selgeks, et vähemasti Eesti kontekstis on selle koolirõõmuga ikka üpris sandid lood. Nimelt sihukest asja polevatki olemas. Üldine diskursus rajaneb laias laastus kahele aksioomile: esiteks, et lapsed on õnnetud, ning teiseks, et lapsed käivad koolis; ning nendest printsiipidest tuletatud, mitte just kuigi suurt vaimupingutust nõudvale süllogismile, et kool teeb lapsed õnnetuks. Sellist loosungit rakendatakse visa järjepidevusega kõikvõimalike arvamusartiklite ja sõnavõttude juhtlõigus, tuues seda ettekäändeks kõikvõimalike muutuste ja parandusettepanekute tarbeks koolisüsteemis tervikuna.

Kuidas õnne kohta küsitakse?

See loosung näib oma jõudeelu elavat isegi hoolimata juba peaaegu kaks aastat tagasi ilmunud ulatusliku uuringu tulemustest, mis pidanuks sellelt kreedolt vaiba jalge alt tõmbama (http://www.oecd.org/pisa/PISA-2015-Results-Students-Well-being-Volume-III-Overview.pdf). Miskipärast see suuremat tähelepanu ei pälvinud. Kirutagu seda PISA uuringut nii palju kui tahes, kuid kui täpselt samad küsimused antakse ette 72 riigi teismelistele, valim on esinduslik ning kümnepalliskaalal annab peaaegu 91% õpilastest hindeks 5 või rohkem (uurijate tõlgenduses „on eluga rahul“) ning keskväärtus on 7,5 (vrd Soome 7,9, OECD keskmine 7,3), võiks ju arglikult küsida, kus on siin see karjuv probleem.

Olgu eelnevas lauses rõhutatud sõna „karjuv“. Pole kahtlust, et koolide personal aitab abivajajaid nii palju, kui aeg ning jõuvarud seda lubavad, ja küsimus polegi selles, nagu vaadataks kümmet protsenti rahulolematuid kui loomulikku kadu.

Muidugi on koolis ka õnnetuid õpilasi, samamoodi nagu on ühiskonnas õnnetuid inimesi üleüldse. Kahtlemata annavad ka kooli töötajad endast parima, et abivajajaid aidata, olgu nende probleemid seotud koolisiseste või -väliste teguritega. Ent rääkida mingist süstemaatilisest õnnetusest, mida õpilased päevast päeva kooli tõttu kogevad, on lihtsalt väär ning haridustöötajaid diskrediteeriv.

Kas õpetajad ahistavad? Sõltub sellest, mida mõista ahistamise all. Kellegi jaoks on ka teadmiste kontrollid ahistavad, kuigi Eesti õpilased evivad mõõdetud riikidest üht madalamat testiärevuse määra (Helen Mihelson, Piret Lakson, „PISA uuring: Eesti õpilased polegi nii õnnetud“; PM, 19.04.2017; https://www.postimees.ee/4084253/pisa-uuring-eesti-opilased-polegi-nii-onnetud). Seda teab kinnitada ilmselt enamik õpetajaid, mõeldes õpilastele, kes juba enne kontrolltöö nägemist pärivad reipalt, millal saab tööd järele tegema tulla.

Vägisi jäi mulje, et leidus ka neid, kes mainitud tulemusi kuuldes pettunult käega rehmasid, sest lootes lisakinnitust eepilisele narratiivile rõvedatest kombinaatkoolidest, kus õpilasi järjepidevalt represseeritakse, tuli leppida labase järeldusega, et õpilaste rahulolu ei sõltu mitte elukohast, õppekeelest ega koolist, vaid „uuringust tuli väga selgelt välja, kuidas rikkamast perest õpilased on hoopis rahulolevamad“.

Seni paistab suurem osa koolirõõmu diskussioonist tõesti tuginevat ülemöödunud PISA testi tulemustele aastast 2012, mis rääkis Eesti õpilaste väga madalast rahulolust. Kuid rahulolust millega?

Tohutu „hüpe“ kõigest kolme aasta jooksul ei olnud tingitud mitte millestki muust kui sellest, mida küsiti. Kui aastal 2012 päriti õpilaselt binaarset vastust küsimusele „Kas sa oled eluga rahul?“, siis kolm aastat hiljem paluti testi sooritajatel mõõta oma rahulolu kümneastmelisel redelil, kus 0 tähistab olematut ning 10 maksimaalset koolirõõmu („Arvamusfestivali klubi: kas PISA tulemused on nii head, et õpikäsitust pole vaja muuta?“, PM, 19.05.2017; https://arvamus.postimees.ee/4111591/arvamusfestivali-klubi-kas-pisa-tulemused-on-nii-head-et-opikasitust-pole-vaja-muuta). Taas kord: mida me mõõdame ja kuidas? Meil pole objekte, vaid on subjektid. Siin tuleb nõustuda Aaro Toomelaga: küsides lihtsameelseid küsimusi, ei ole meil oodata muud kui lihtsameelseid vastuseid.

Kuid selle asemel et koolirõõmu puudumise pärast lamenti lüüa ning täiesti süüdimatult ja kriitikavabalt palli ühte väravasse taguda – ja nimelt sellesse, mis väidab kooli kõigi hädade juur olevat –, ei teeks paha vaatenurka teatud määral muuta ning viidatud koolirõõmu näidikuid teises kontekstis vaadata. Sest kui varvas juba kord subjektiivsuse rahututesse vetesse pistetud sai, siis miks mitte edasi ujuda.

Täiskasvanud veel õnnetumad?

Pisut vähem kui aasta tagasi avaldati viimane World Happiness Report, õnnelikkuse edetabel, mis järjestab 156 riiki väidetavalt esinduslikel valimitel korraldatud küsitlustel ajavahemikul 2015–2017 (http://worldhappiness.report/ed/2018/; Liisi Kööts-Ausmees, „Eestlase rahulolematusest ja rahust“, Sirp, 18.01.2019; https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/eestlase-rahulolematusest-ja-rahust/) ning, mis mitte vähem tähtis, kasutades täpselt samasugust mõõteskaalat nagu eelmainitud PISA rahuloluküsitlus õpilaste seas.

Võtan endale julguse pareerida vastuväited, et ühes uuriti „rahulolu“ ja teises „õnne“ kohta: olen veendunud, et inimesed ei tee neil mõistetel laias laastus vahet ja isegi kui teevad, siis vaevalt just nõnda, nagu küsitluse tegijad seda mõistaksid. Ärgem unustagem – subjektid.

Meie haridusteemalistes debattides sageli eeskujuks toodavad suure koolirõõmu ning edukate testitulemustega riigid platseerusid kõrgele kohale ka üleüldises rahva õnne mõõtvas „edetabelis“: Soome sealhulgas esikohale (õpilaste rahulolu 7,9, rahval tervikuna 7,6), Holland kuuendale (7,8 vs. 7,4), Šveits viiendale (7,7 vs. 7,5), Island neljandale kohale (7,8 vs. 7,5) jne. Ka paberile skitseeritud korrelatsioonimaatriksita on selgelt näha rahva üldise rahulolu ning kooliõpilaste rahulolu kattuvus, vähemalt mis puudutab esiotsa.

Kuidas läks Eestil? Eesti on maailmas õnnelikkuselt 63. kohal! Eestlased on rahvana sama õnnelikud kui boliivlased ning paraguailased kaugel Ladina-Ameerikas, riikides, mille majanduslik heaolu on kaugel Eesti omast. Ja läbilõige Eesti rahvast väljendab seda, et eestlane hindab oma õnnelikkuse taset (mida iganes ta selle all silmas peab) kuhugile 5. ja 6. redeliastme vahele kümnest võimalikust (täpsemalt 5,7). Isegi venelased on eluga rohkem rahul! Meenutagem: Eesti õpilased hindasid oma rahulolu keskmise skooriga 7,5.

Nüüd, pisut rakurssi muutnud, tuleb tahtmine käed mõistmatuses laiali ajada, suu on juba ammugi lahti vajunud: mis imede maa see Eesti küll on? Mis ometi lubab sedavõrd rahulolematu rahva seast sirguda niivõrd rahulolevatel õpilastel? Miks Eesti õpilased nii õnnelikud on? Ja mis imeasutused on koolid, mis nende õpilastega seal tehakse?

Vähe sellest, et Eesti õpilaste rahulolu eluga on täiskasvanute omast märgatavalt suurem, me oleme ainsad, kes ei maksa koolirõõmu tõusu eest lõivu õpioskuste arvestuses. Kõige suurema õpilaste rahuloluga riigid on samuti kaugel ees rahvastiku üldisest „õnnelikkusest“ (Mehhikos 8,3 õpilastel, 6,5 rahval; Dominikaani Vabariigis 8,5 õpilastel, kõigest 5,3 rahval – ilmselt lõpeb täiskasvanuks saades rõõm otsa –, ning Costa Ricas 8,2 õpilastel, 7,1 rahval), kuid mis puudutab funktsionaalset lugemist, matemaatikast ja loodusteadustest arusaamist, on need riigid tabeli tagumises otsas, kaugel maas pisikest müstilisest Eesti Vabariigist.

Mis keelab meil vaadata õpilaste eluga rahulolu hoopis rahvastiku üldpildi kontekstis? Oleme juba niigi subjektiivsel, hallil alal, kus õigeid ja valesid vastuseid vist tõesti pole. Ma ei väida nagu oleks laste ja rahva suure subjektiivse heaolu vahe tingitud kausaalsest asjaolust, et ühed käivad koolis ja teised mitte.

Kuid ometi pole päris laest võetud ka hüpotees, et rahulolematute inimeste loodud rahulolematutest kodudest tulevad samast puust lapsed – kooliõpilased, kes on loodud nende enda näo järgi ja kannavad nende kimbatust. Jäägu see teadlaste uurida, mis sellise anomaalia põhjus on.

Naabrist kehvem?

Mis on õnn ja mis on rahulolu? Psühholoogia väidab, et inimese subjektiivne heaolu põhineb paljuski võrdlusel vahetute naabritega. Meid ei huvita ju ometi, et meil endistest vennasvabariikidest Moldovast või Türkmenistanist paremini läheb, tähtis on ju see, et meil läheb soomlasest kehvemini!

Väidan ka isiklikust kogemusest, et kõrgeimad rahulolu näitajad oleksin kirjutanud mitte isegi mõne õpilase või lapsevanema hea sõna või lisatasu laekumise või tunnustuse järel, vaid ehk hoopis siis, kui olin lõpule jõudnud „Gulagi arhipelaagi“ lugemisega otsast lõpuni. Tol hetkel ei käinud võrdlus mitte rikka soomlasega, vaid hoopis inimhordidega, kes kogesid kümme aastat järjepanu maapealset põrgut. Mis häda on sellise Kolgata kõrval siinsel elul! Aga kuidas valib referentspunkti õpilane?

Vähim, mida saab teha, on lõpetada umbluu sellest, et õpilased on kohutavalt õnnetud ning et üldhariduskool ja õpetajad on selles süüdi. Kui ka annab vaielda teemal, kas õpilaste heaolu tuleb päris õpetajate õigusetuse arvelt (Martin Ehala, „Väärkohtlemine on ületamas õpetajate taluvuse piiri“, PM, 22.01.2019; https://meieeesti.postimees.ee/6504574/vaarkohtlemine-on-uletamas-opetajate-taluvuse-piiri), siis õpilaste kommentaarid nagu „Kui ma vaatan koolis praegu oma klassi tundi, siis tunnen, et tulevikus ei tahaks ma küll sellist klassi õpetada,“ (Martin Ehala, „Miks noored ei soovi õpetajaks saada“, PM, 12.02.2019; https://meieeesti.postimees.ee/6520855/miks-noored-ei-soovi-opetajaks-saada) viitavad pigem rahulolematusele millegagi, mille muutmiseks on koolide käed seotud.

Lõpetuseks: kas on võimalik ära tunda momenti, mil õpilaste (või rahva) rahulolu on mingil soovitud tasemel? Ei kujuta ju keegi ette olukorda, kus kõik inimesed rahuloluküsitlustel ühtevalu maksimumskoore uhavad kirjutada. Ka selliste asjade üle on mõeldud, näiteks A. Huxley oma teoses „Hea uus ilm“, kuid seal kasutati indiviidi täieliku rahuldatuse saavutamiseks täiuslikku, soma-nimelist narkootikumi, ehk siis meie mõistes tehti sohki.

Ometi tunneme seda ilukirjandusteost düstoopia, mitte utoopiana. Ehk peaksime ka siin Eestis õppima rohkem rõõmu tundma sellest, mis on saavutatud, kui kurvastama selle üle, mida pole ja mis end ka mõõta ei luba.