See on müüt, et digikeskkonnas hakkab arvuti õpetaja eest tööd ära tegema. Digiõpiku puhul on ikkagi õpetaja see, kes õppeprotsessi arukalt ja tulemusrikkalt juhib.

Kasutan digiõpikuid igapäevases õppetöös. Õppeprotsessi juhtimine algab Opiqu keskkonnas sellest, et õpetaja määrab aineõpiku päevikuks, mis on seotud tema klassi õpilaste Opiqu kontodega, ning määrab õppejärje.

Näiteks kui õpetaja valib Opiqus 9. klassi matemaatika digiõpiku oma ainepäevikuks ning valib õppejärjeks Pythagorase teoreemi selgitava peatüki, näevad õpilased õpikeskkonda sisenedes seda esimese asjana oma esilehel. See suunab õpilased ühe klikiga õige õppesisu juurde. Mingit lehitsemist ja otsimist pole.

Digiõpikus on teooria ja ülesanded jagatud väiksemateks osadeks ehk õpiampsudeks, et tagada õppematerjali hõlbus haaratavus. Igas õpiampsus on arutlemise osa, kus õpilane saab omapead katsetada, ning klassikaline töövihiku tüüpi ülesanne enesekontrolliks.

Oma klassiruumi kogemuse põhjal olen näinud, et Opiqu õpikeskkond võimaldab tugevamatel õpilastel õppematerjaliga süvitsi minna ja nõrgematel keskenduda puuduvate teadmiste kompenseerimisele. Kiiremad õppijad saavad Opiqust kõige rohkem kasu, sest ei pea aeglasemaid järele ootama.

Õpetajal on Opiqu puhul võimalik otsustada, kas õpilane on valmis materjaliga süvitsi edasi minema ja omapead digiõpiku lisavõimalusi avastama. Õpetaja saab suunata õpilast õppematerjalis sisalduvate huvitavate näidete juurde, mis on õppekava keerukaim osa. Harjutusülesanded on kogutud slaideritesse, kus esimesed slaidid sisaldavad näidetele toetuvaid harjutusi, tagumised aga keerukamaid mõtlemiskomponente. Lisaks on digiõpikus ohtralt pildimaterjali assotsiatsioonide tekitamiseks ning interaktiivseid 3D-mudeleid parema visuaalse ettekujutuse loomiseks.

Õppijatele pakuvad lisaväärtust arvuti poolt automaatkontrollitavad ülesanded. Ülesandetüüpe on mitmesuguseid: tehted ja tekstülesanded, kus tuleb lünk täita sobiva arvu või sõnaga, samuti valikvastused, kus on kaks või rohkem varianti, mille vahel tuleb õige valida. Näiteks Pythagorase teoreemi peatükis saab õpilane lahendada ülesandeid, kus on ette antud kolmnurga küljepikkused ning õpilane sisestab lünka vastuse, kas tegemist on täisnurkse kolmnurgaga. Lisaks on ülesanded, kus tuleb leida täisnurkse kolmnurga puuduv külg ning vastus lünka sisestada.

Ühe huvitava ülesandetüübina on matemaatika digiõpikusse integreeritud etteütlus. Näiteks 8. klassi geomeetria peatükis on etteütlusena antud ülesanded, mida saab õpikus helifailina kuulata. Loetakse ette definitsioon: „ringjoone puhul nimetatakse raadiuseks …“ ning õpilane otsustab, missuguse mõistega see väide kokku läheb, ja klikib õigele vastusevariandile. „Õpilased viibivad tänapäeval palju visuaalses maailmas ning etteütlus aitab klassis harjutada õpetaja kuulamisele keskendumist.

Iga enesekontrolli ülesande lõpus on „Kontrolli vastust“ nupp, millele vajutades kuvatakse ülesande kõrvale ülevaade, mitu vastuseühikut õpilane õigesti ja mitu valesti vastas. Õiged vastuseühikud kuvatakse ülesande sees rohelisena ning valed punasena. Õpikumaterjali sees lahendatud ülesandeid saab lõputult uuesti lahendada ja neid õpikeskkond ei hinda.

Süvahuviga õpilased saavad lisaks silmaringi laiendada, sest iga peatüki igas õpiampsus on „Seotud sisu“ nupp. Sellele klikkides avaneb ülevaade konkreetse õpiobjekti seostest varem samas aines, hiljem samas aines ja teistes õppeainetes. Pythagorase teoreemi peatüki „Seotud sisu“ nupule vajutades avaneb kümme linki eri ainete õpiku peatükkidele, mis on otseselt või kaudselt Pythagorase teoreemi temaatikaga seotud. Seega saab õpilane minna ühe klikiga 2. või 3. klassi geomeetriaõpiku peatükki, kus räägitakse kolmnurkadest. Sama nupu alt saab ta uurida näiteks eri ajalooõpikute peatükke, mis räägivad Vana-Egiptusest ja esimestest filosoofidest. Samuti avaneb „Seotud sisu“ alt 7. klassi tehnoloogiaõpiku peatükk, mis selgitab mõõteriistade arengut.

Õpilasele, kellele sobib üksi õppida, saab õpetaja saata ülesandeid eraldi, sest õpikeskkond võimaldab ülesandeid saata nii kogu klassile kui ka üksikule õpilasele. Näiteks Pythagorase teoreemi kahes peatükis on õpetaja ülesandekogus kokku 20 ülesannet. Et õpetaja saaks veenduda, millised ülesanded tema klassile sobivad, on võimalik neid enne õpilasele saatmist õpikeskkonnas testida. Automaatkontroll kuvab testimise korral õiged ja valed vastused samal viisil nagu õpiku enesekontrolli ülesannete osas.

Õpilaste täidetud ja tagasi saadetud tööd hindab õpikeskkond automaatselt vastavalt lahendusprotsendile, aga õpetaja saab alati otsustada, kas lähtub hindamisel otseselt protsentidest või soovib hinnet muuta. Samuti saab õpetaja ise valida, millisel kujul ta hinde õpilasele avaldab: numbrilise hinde, sooritusprotsendi, kujundava hinde või mõne muu hindetüübi.

Õpitulemuste saavutamisel olen kogenud, et vahe on selles, kas õpilane on valinud endale sobiva töömeetodi: tahvli ees, paber- või digiõpikuga. Sobiva õppeviisiga liiguvad õpilased materjalis edasi süvenenumalt kui koos klassiga õppides. Pole üldse vähe õpilasi, kes soovivad harjutusi teha individuaalselt Opiqus, selle asemel et karta klassi ees vastamist.

Opiqu õpikeskkonnas on 1.–9. klassile kokku 12 matemaatika digiõpikut ning üldse kokku 117 digiõpikut peaaegu kõikides õppeainetes. Digiõpikute toimetajad arendavad ja täiendavad olemasolevaid pidevalt ning uusi õpikuid lisandub õppeaasta jooksul. Käesoleval õppeaastal on kõikidele põhikooliklassidele Opiqu digiõpikud tasuta kättesaadavad aadressil www.opiq.ee.